Kõik algas laupäeva hommikul kell 6.15 Balti jaama trollipeatusest. Mart, Siret, Pusa ja Liane kohtusid. Läksid rongi peale ja kohe läks lahti. Pusa kohtas ühte oma suurtest armastustest juba rongi uksel. Terve tee vahtis Pusa teda ja meie pidime Pusa juttu taluma. Aga sellega oleme juba harjunud, sest olematu talumatus kerguses võib ka ühe parandamatu juttu jälgida. Muidugi mitte kogu aeg ja muidugi mitte terve nädalavahetus järjest.

Rongis tutvusime üksteise rahakottide sisuga ja jõudsimegi Tamsalu. Seal oli bussipeatus, aga bussi aegu ei olnud. Siis leidsime ka ajad. Teisel pool teed ühelt trellitatud elektripoe akna pealt. Natuke oli Kiltsi bussile aega ja me läksime Pusaga kahekesi kohalikule turule soppama. Pusa muidugi sandaale ei saanud, sest kui küsiti, et ?Kakoi nummer?? ja Pusa vastas, et ?Sorok-deviatõi?, siis vastati, et ?Bose moi, takoi uvas vabsee netu?. Aga ühe pusa siiski Pusa sai, puuvillase, kolmekümnega. Täpselt sellise nagu ta elu aeg oli endale tahtnud. Tahtsime tüdrukutele trikood ka viie krooniga osta, aga ilusat ei olnud ja ilusatele tüdrukutele ei tasu osta koledat trikood.

Käisime poes ka ja tuligi meie mikrobuss. Ja siis oli seal bussis üks väike poiss. Umbes sama armas kui mina. See väike poiss tegi magusaid nägusid ja meil noortel tekkis ka tunne, et tahaks lapsi saada. Kunagi kellegagi kindlasti.

Kiltsi oli meil väike rahvamatk mõisani ja kohal me olimegi. Esimesed Tallinnast Tartu omade keskel. Parkisime end ära ja uurisime maja läbi. Kihvt koht, täpselt ühele kevadkoolile paras. Natukese aja pärast jõudis kohale ka Tuuli ja kuskil esimese loengu keskel ka Janno, Mairi ja Kaarle.

Esimese loengu pidas Viljandi vangla sotsiaaltöötaja. Saime teada, et noortevanlgates tegutsevad päris ehtsad ja puhastverd Flaierid. Ja seda ka, et see onu oli pulmas 150 korda isamees olnud. Ja sel onul oli õudsalt äge velvetpintsak ja ka marudad päikeseprillid.

Siis sai süüa- viinerit ja kartulast. Ja magustoiduks karamellikisselli ja moosi. Lasteaed tuli meelde. Ja pärast sööki hakkas päike võtma. Alguses rahulikult, aga siis järjest võttis ja võttis ja näod tõmbusidki punakateks. Mängiti võrkpalli tartukate reeglitega, mis seisnesid põhimõtteliselt selles, et kõik on lubatud.

Teine loeng. Mingi usudekaan [Tõnu Lehtsaar, TU Usutedasukond]. Alguses oli kuulatav ja isegi põnev, kuid siis ühel hetkel läks käest ära ja oleks ma veel kümme minutit pidanud kuulama seda, et kuidas üksteist tahetakse tarkade ja filosoofiliste küsimustega üle trumbata, ma oleks oksele hakanud. Üks tark ja hea mõte sel mehel minu arust oli, et ?Elus on vastuseid rohkem kui küsimusi, ainuke asi on selles, et inimene peab oma vastuste vääriliseks saama.? Aga selles, et jumal ja elu mõte on sünonüümid, ma väga sügavalt kipun kahtlema.

Siis tegime karusselliga sõitu. Pusa hakkas karuselli peal kiljuma nagu väike noor süütu tüdruk. Super! Siis saime natsa sõimata ka, et lõhume laste mänguasjad ära, aga nagu te teate, et konstruktiivne kriitika on alati teretulnud.

Kolmas esineja laupäeval oli Peeter Volkonski. Ütles, et tehke teineteisele pai ja lasi meile muusikat ja metslaste häälitsusi. Volk oli täpselt selline nagu üks õige Volk olema peakski.

Õhtusöögiks olid makaronid hakklihaga. Pärast sööki väike chillimine ja siis tuli päeva üllatusesinemine. Mart ja Pusa ja luuletused ja ilu ja mõnus ja südame alt soojaks. Ma usun, et hea oli nii meil kui teistel. Saime mälestuseks sarnaselt teiste esinejatega taskulambi. Siis joonistasime igaüks paberi peale oma elu mõtte ja riputasime seinale. Super!

Õhtu möödus algul võrkpalli mägides ja pärast lõkke ääres. Võrkpallis olime me kahekesi Kaarlega Tartu omadest kaks pead üle. Lõkke ääres mängiti vana head telefoni ja lauldi. Kõik laulud said ära lauldud, nii rahva-, tantsu- kui eurolaulud. Toimus vennastumine ja õestumine. Laulda on mõnus, eriti veel siis, kui pundis on ka keegi, kes ka sõnu teab ja tegelikult ka laulda oskab. Öödisko oli nagu ta oli, aga pole hullu. Ja siis jõudis ka väike Grets kohale, kes hoolimata sellest, et ponid teda viimasel ajal just üleliia ei armasta, oli ikkagi kaasavõtnud rõõmsa tuju ja maailma parima äraolemise. Naeratasime, rüüpasime ja mugisime nagu väikesed jänkud Tuulil kaasas olnud porgandeid.

Tallinna sugukond kolis ööseks ümber teise hoone otsa. Siret, Liane, Tuuli ja Pusa viskasid magama. Mina võtsin veel Kaarle, Janno ja Mairiga vaikselt napsu ja siis tuli mul mõte. Mõtlesin, et lähen ajan Pusa üles ja viin ta selle oma lemmikkarusselliga sõitma. Mõeldud, tehtud. Aga vaatamata kõigile minu lähenemiskatsetel, olid ainukesed sõnad, mis läbi une ja naeru Pusa suust lipsasid, et ?Ole vait ja mine ära.? Ja nii umbes 50 korda järjest. Jäigi katki, vahest ma ei saa aru, et kuidas mõni poiss saab nii uje olla. Ei ole super!

Öö oli kõva ja külm. Kõigil oli vastik magada. Me oleksime pidanud ühtekad olema ja punti võtma, et soojem oleks. Järgmine kord oleme targemad. Eks.

Hommik, äratus enne üheksat ja kohe sai sooja mannaputru. Ja võileiba ja piima ka. Pühapäeval oli päike veel eredam kui laupäeval. Lesisime murul ja kuulasime ajaloolasest koolidirektori juttu selle kooli loost ja maadeavastajate suguvõsast. Külastasime ka üht muuseumituba. Saime ka tasuta kleepsu. Super!

Siis sai süüa ja kuna enamus Tallinna omadel ei olnud erilist kihku Kati Kõusaart kuulata, siis otsustasime minna kella ühese bussi peale, mis oleks meid Rakverre viinud. Mul jäigi Kõusaarelt küsimata, et kas tema ka usub, et ma tast kaks korda paremini kirjutada oskan. Ja nüüd on nagu see koht, kus jutt peaks otsa lõppema?Kuid hoopis teisiti, nüüd alles see õige seiklus algas.

Vao risti bussipeatus- Mart, Tuuli, Kaarle, Siret ja Liane ootavad bussi. Külamehed lõbustavad meid oma tsiksiga, millel on bens otsas ja ikka ootame. Ja siis ootame veel natuke. Aga mida pole, seda pole. Bussi pole. Helistame Rakverre bussijaama ja küsime järele ja selgub, et eelmine päev oli seesama bussijaam Tuulile udu ajanud, bussi ei pidanudki sel ajal tulema.

Egas siis midagi, hakkasime astuma. Kahe ekipaazi koosseisus, ühe tegime esindusekipaazi hääletamise jaoks- Tuuli ja Liane, sest neil oli mõlemal tuli takkus. Mart, Siret ja Kaarle läksid ees ja tundsid end rännumeestena. Ja mingi aja pärast sõitsitki rõõmsameelsed Tuuli ja Liane meist mööda. Ilusaid tüdrukuid ikka armastatakse. Tuuli ja Liane seiklus jätkus vist sedasi, et kolm korda autot vahetades jõudsid nad suhteliselt kiiresti Rakverre ja said bussiga koduteele asuda. Super!

Meie kolmekesi jõudsime jala Ebavere bussipeatuseni ja siis igaks juhuks helistasime veel paar korda Rakverre bussijaama ja selgus, et Ebaverest läheb buss kell 14.40 Rakverre. Nii et tundsime end vabalt ja panime laagri püsti. Ma käisin veel mingil taimekaitse ala pissil ja korjasin sealt Siretile lilli. Lilli korjasin ma muidugi natuke oma pissimiskohast eemalt, sest päris siuke poiss ma ka ikka ei ole.

Ja buss tuligi ja sõitsime bussiga ja rääkisime üliõpilasorganisatsioonidest ja jõudsimegi Rakverre. Käisime Säästumarketis ja hakkasime läbisõitvat Tallinna bussi ootama. Lõpuks tuli ja peale sellele me läksime. Ma arvan, et ma pole elu sees sõitnud ühegi bussiga, kus oleks korraga niipalju reisijaid (muidugi kui Peda rebaste Arbaverre sõidud välja arvata). Vastikult umbne ja palav bussisõit. Aga hakkame me saime ja Tallinnasse enne kuut jõudsime. Ja seiklus lõppes just selle koha peal.

Oli tore. Me saime päikest, naerda, elamusi, kiikuda, mürada, süüa, laulda, soojust, tähti vaadata, ennast hästi tunda ja lihtsalt olla. Ja lihtsalt olla ongi maailma parim. Ma arvan, et see ongi see elu mõte. Tore, et me just sel nädalavahetusel selle kätte saime. Aitäh teile Pusa, Tuuli, Siret, Liane, Janno, Kaarle, Mairi, Grete. Super!

Categories: vanasait

Leave a Reply