Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama algusest, kuid kuna algus oli nii ammu ja keegi meist, 45-st rohelisest rebasest, ei mäleta enam millega täpselt kõik algas, siis ma ei tee seda. Ühel hetkel lihtsalt olime oma tegemistega jõudnud nii kaugele, et oli saabunud 22. september ( aasta oli siis 2003) ning oli algamas meie rebaste ristimise nädala esimene üritus, millel nimeks ?Uje tutvumisõhtu?, mis oli ka nö sissejuhatuseks tulevastele headele ja loodetavasti ainult headele aegadele.

Täpselt kell 18.00. astusin ma veidi väriseva südamega TPÜ peamaja uksest sisse. Mälus olid veel säilunud pildikesed keskkooliaegsest retsimisest ja seetõttu oli olemine õige pisut kõhedavõitu. Mõned kaaskannatajad ootasid juba fuajees, muist oli veel tulemata. Peagi kutsuti meid ükshaaval sööklasse sisse (ja-jah, ka meie imestasime algul, et mis veider valik sellise õhtu veetmiseks, kuid ruum, kuhu me sisenesime meenutas õige vähe seda paika, kus me tavaliselt sööme, ja õige palju kohta, kus saab vabalt suure kambaga tantsu lüüa). ?ÜKSHAAVAL!!??? oli meie reaktsioon, ?Mida ?NEED SUURED? meiega küll teha kavatsevad??

Aga paljude tohutuks üllatuseks ja äkki ka pettumuseks, egas ma ka täpselt ei tea, ei juhtunud meiega midagi hullu. Pidime vaid kõva selge häälega oma nime ütlema ja saime sellekohased sildid rinda, et oleks lahedam orienteeruda, teemal ?kes on kes?.

Esimene tutvumismäng oli liba-BINGO, kus meie, verivärsked psühholoogia tudengid-kutsikad, tõestasime, et tunneme üksteist paremini, kui vanemate kursuste auväärt esindajad. Mängu võitis meie Anni, kes ilmselt neljapäeva õhtul teleri ees vähemalt tunnikese saab ärevusest küüsi närida, sest auhinnaks oli talle ehtne Bingo pilet.

Järgmine mäng oli meile, rebastele, tuttav, sest olime seda isekeskis juba mänginud. Seetõttu teadsime me imehästi, kes on meie kõrval, meist järgmise inimese kõrval jne. Vaid Reinul paistis olevat teatud raskusi meie nimede tuletamisega, aga küll me ka tema välja koolitame.

Seejärel rääkis üks hullult pikkade juustega tüdruk (Mairi) meile EPSÜ-st ja agiteeris meid selle organisatsiooniga ühinema. Kes teab, ehk läks tal õnneks.

Väga vahva ja pingutust nõudev oli ka näidendite võistlus, mille jaoks meid 5. gruppi jagati. Vaevalt, et keegi meist enam mäletab, mis teemadel ja muinasjuttudel näidendid põhinesid, kuid naljakad olid nad kõik, kui mitte vaatajatele, siis tegijatele endile kindlasti.
Vahepeal olid vanemate kursuste õpilased selle vähesegi snäki, mis laual oli, nahka pistnud ja noored kurnatud rebased, kes lõpuks julgesid lauale läheneda, võisid vaid jänustest järeldada, mida täpselt pakuti. Aga noh, eks porgandit saab igalt poolt, seega maksab meil sellegipoolest kõhuloojat tänada.

Tahaks ristijaid tänada selle eest, et nad otsustasid meid koolitada õppejõududega jõukatsumise teemadel. Kuna ülikoolis on lektorid kõik VÄGA erudeeritud inimesed, siis on loomulikult üliõpilase ainus relv tema vastu, kindel ja tahtejõuline pilk. Nii siis, pidime paarikaupa üksteisele otsa vaatama ja kes kõige kauem vastu pidas oli võitja. See mäng kujunes aga lõpuks liiga pikaks ja võitjaid kuulutati välja lausa kolm. Eks nende kanda jääb siis õppejõududega vägikaikavedamise tõsine töö.

Õhtu lõppes vahvas kohas, nimega Noku, ja paljudele rebastest oli see vaat et veel õhtu tipphetk. Huvitav kui paljud meist õhtul koju jõudes haarasid telefoni, et helistada sõpradele ja nagu muuseas mainida: ?Ah, käisime täna Nokus…?.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et midagi hulu ega hirmsat meiega ei tehtud. Nalja oli aga nabani vähemalt, kui mitte rohkem, muusika oli super ja vanemate kursuste üliõpilastest koosnev suur sumisev pere lahke, abivalmis ja sõbralik.
Õhtuga võis ilmselt (või ilmselgelt, kuidas kellelegi sobivam on) rahule jääda.

Roheline rebane Mari, kes loodetavasti varsti oma rohelise kuue mõne lahedama vastu vahetab.

Categories: vanasait

0 Comments

Leave a Reply

Avatar placeholder