Alustagem formaalselt: 24.04.2002 ? 30.04.2002 toimus Türgis, Avanoses, Kappadookias EFPSA (European Federation of Psychology Students? Associations) 16. Kongress, mille teemaks oli ?Disasters and Psychology: The Role of Psychologists in Disaster Situations”. Nädal enne ürituse toimumist polnud veel selge, kes Tartu inimestest sinna läheb, ja kui siis üks inimene mult küsis, et kas ma tahan nädala pärast kümneks päevaks Türki minna, siis ma ütlesin spontaanse ?Jaa!? Oli selline eluperiood. Ja Mairi ja Anneli tulid ka.*
Me muidugi ei läinud sinna mitte päris niisama, vaid ikka asja pärast ka ? oli plaanis tutvustada Euroopa psühholoogiatudengitele meie oma Eesti asja ? Interneti- ja üliõpilaspõhist noorte nõustamise projekti Lahendus.net, ja korraldada lisaks veel workshop, et kaasata inimesi mõtlema sellise ettevõtmise plusside ja miinuste üle, ning seejärel rahvusgrupiti mõtlema selle üle, kas nendegi kodumaal võiks sellise projekti käivitada ? millised on nende noorte vajadused ja millised on ressursid ja võimalused. Etteruttavalt võib öelda, et me viisime oma plaanid ellu.
Ma olen oma lühikese elu jooksul küllaltki palju reisinud, aga Türgis käimine oli kõige enam isevärki kogemus. Ma ütleks, et kõige erinevam.
Formaalselt paikneb suurem osa Türgist Aasia mandril, kus ma polnud varem käinud, nii et ses suhtes polegi midagi imestada, et oli väga erinev.
Mis oli erinev?
Maastik näiteks. Maastik oli Kappadookias, kus konverents toimus, lausa uskumatu. Lihtsalt täiesti sürr. Nagu kaamelikarva kuumaastik kunagi. Hingematvalt mitmekesine ja ohtrasti vabu assotsiatsioone tekitav. Kõige naljakam on see, et seal elavad mõnel pool tänini inimesed ? kuidas, see paneb küll pead murdma, sest vett on seal üsna piskult.
Mehed olid ka täitsa erinevad. Ma ei räägi välimusest, sest see on maitse asi, aga suhtlemis- ja külgelöömiskultuur on hoopis teine. Türgi mees seirab pikisilmi kõiki tänaval kõndivaid naisi, suuremat osa neist ka tervitab (ma tegelikult ei teinud vastavasisulisi vaatlusi, nii et võibolla ma siinkohal eksin), ja kutsub teed jooma. Sellest võib pikemalt lugeda naisteajakirjadest, vähemasti Eesti omadest.
Türklased on väga külalislahke rahvas. Eriti pidavat see silma paistma ida pool, kus elavad traditsioonilisemad türklased. Hotelli mänedžer rääkis, kuidas tema vanemate juures on iga päev pidu, läbi käib kuni 20 inimest või rohkem. Niipea kui keegi majast mööda läheb ja tere ütleb, siis kutsutakse ta sisse ja pakutakse süüa-juua. Ema küpsetab tohutud laarid saia, aiast võetakse puuvilju, lauldakse ja tantsitakse terve päeva. Sest türklased armastavad väga laulda, tantsida ja süüa. Ja süüa tehakse väga hästi. Türgist ongi ju pärit igasugu šašlõkid ja kebabid, ja kuulsad on ka Türgi maiustused ? ja uskuge mind, need kõik on väga maitsvad.
Türklastel on kombeks kingitusi teha ? eriti hästi näkkas ses suhtes Annelil, kellele jõudsid teiste hulgas kingituse teha ka giid ja bussijuht?
Konverentsist. Tudengi jaoks on konverentsil osalemine ikka tänuväärne kogemus ? esiteks on võimalus saada ?teateid tegelikkusest? ehk saada teada, millega tegelevad psühholoogid ja psühholoogiatudengid mujal maailmas, ja teiseks on äraütlemata kasulik saada ise-etteastumise-kogemusi.
EFPSA 16. Konverentsi korraldamisega oldi üksjagu vaeva nähtud ? oli ju osavõtjaid ligi 30 riigist, kokku vist 187 hinge. Konverentsi ametlik osa oli aga mu meelest siiski küllaltki kaootiline ? esinejate nimekiri ja esinemisajad-kohad muutusid lakkamatult, pahatihti jäi väljakuulutatud esineja tulemata või kõneles sootuks ootamatul teemal. Aga oli ka väga huvitavaid ettekandeid ? näiteks kultuuriti erinevast liikluskäitumisest või sõja mõjust laste psüühikale (see oli tegelikult väga kole).
Tegime koos Mairiga Lahendus.neti presentatsiooni ja workshopi. Esimesel päeval oli huvilisi umbes 50 ning diskussioonides osalemise aktiivsus üle ootuste kõrge. Inimesed asusid otsekohe innukalt kaasa rääkima, küsima ja kritiseerimagi. Huvi Lahendus.neti idee, toimimise ja probleemide vastu oli suur. Nii et esinemiskogemuse saime me vägeva. Soovitan kõigil algajatel esinejatel teha ettekandeid ja workshop?e (eriti väljamaakeelseid) alustuseks kaksi, siis ei teki liiga pikki mõttepause ning auditooriumi reaktsioone on võimalik enam-vähem ohjata. Igatahes oli Mairi väga hea ettekandepartner.
Teisel päeval tuli meie jätku-workshop?i kümmekond unist inimest (kell oli 9), ent arutelu oli produktiivne.
Türklased on pidutseja rahvas, nii et igal viimasel kui õhtul toimus mingi uue nimega pidu. Cultural Night?il sai suure menu osaliseks meie rahvusroog kama, ja muuseas ka Barbarissi karamellid. Käisime ka liivakivikaljusse raiutud diskoteegis diskol ja vesipiibubaaris vesipiipu tegemas. Üks väga elamuslik sündmus oli jalutuskäik kuuvalgel ?haldjakorstnate? (suured looduslikult imetabase kujuga liivakaljud) vahel, küünalde, veini, laulu ja tantsuga? Nõiduslikult kift oli.
Lõpetuseks soovitan: kui teil on võimalus minna konverentsile, siis minge. Näete palju huvitavaid inimesi. Ja kui teil on võimalus minna Türki, siis minge ? seal on imekaunis loodus, palju ajalugu ja külalislahked inimesed. Aga naised ? ma olen teid hoiatanud!
/Liisa Kiik, TÜ/
* kes ei tea, siis- Mairi Hüüdma (TPÜ) ja Anneli Veisson (TÜ)
0 Comments