2020 on olnud huvitav aasta. Võin kindlalt oletada, et kõik lugejad teavad, millest ma räägin. Isiklikult algul see suurt mind ei mõjutanud. Kevadel istusin meeleldi kodus nautides enda kauaoodatud puhkust, veetes palju aega looduses ja valmistudes ülikooli sisseastumiseks. Kuulsin küll jutte, kui halb on e-õppe ja et mingisugune zoom on uus popp õpikeskkond. See jutt mind väga ei mõjutanud ja olin arvamusel, et ‘ah kui mina ülikooli jõuan, siis on see kõik möödas’. Tuleb välja, et päris nii ei ole. Möödas on esimene kuu ülikoolis, esimene eksamgi tehtud ja ikka pole viiruseoht meid jätnud. Seetõttu kehtib e-õppe korraldus ka praegugi.
Ausalt öeldes, hetkel ma veel ei kurda. Meil on ainult üks päev nädalas netis ja see väga ei heiduta. Väga mõnus on hommikul ärgata, teha üks tassike kohvi, kerge ringutus ja panna arvutist üldpsühholoogia loeng tööle. Ilmselt seetõttu, et olen otse voodist arvuti taha tulnud, pole aju täiesti ergas veel ja tähelepanu pole ka suurepärane, aga pole hullu, ma saan ju stopi peale panna. Või üleüldse, äkki magan natuke kauem ja vaatan hiljem ilma pausideta ja kiiremini.
Sellega kaasneb aga üks suur miinus – minu laiskus. Kui väga ma ka ei tahaks, siis ikka suudan jätta loengu sel päeval kuulamata ja mõtlen, et küll ma homme leian aega. Aga siis on muidugi homme sama mõte ja nii jääbki tihtipeale loeng kuulamata ja pean ühel pühapäevaõhtul spurdiga mitu loengut läbi kuulama, sest järgmisel päeval on ju eksam. Aga siin on tõesti ainukeseks asjaoluks minu võime kõik viimasele minutile jätta.
Kuulsin ka kuskilt lauset,et ‘ülikool ei ole ainult õppimiseks’ ja nii see ka on. See on koht, kus saab tunda end intelligentse inimesena. Koht, kus sotsialiseeruda ja ‘omasugustega’ hängida. Koht, kus paned end inimese moodi riidesse, mitte pole igal loengul pidžaamapükstes, isegi kui see on mugav (ja see on mugav).
Väga kurvaks on mind teinud ka see tõsiasi, et palju tähtsaid kooliüritusi on ära jäänud ja esmakursuslaslasena kardan, et seetõttu olen paljust ilma jäänud. Muidugi on lootust, et tulevikus, kui see õudne viirus on seljataga, saab kõik hädavajalikud üritused järgi teha. Aga millal SEE olla võib? Loodan, et üsna pea. Kuigi jään arvamusele, et e-õppe on kaasaegne ja hetkeolukorras hädavajalik, siis loodan, et see väga pikalt meie ülikooli teekonda ei mõjuta.