Oli saabunud reede ja terve nädal oli möödunud ristimise vaimus, st iga päev tehti meiega midagi põnevat ja vahvat. Võimlesime, läbisime teadmiste- ja arstliku kontrolli ning siis oligi kätte jõudnud le grande finale. Viies ristimispäev saabus juba palju rahulikumalt kui esimene (loe ka ?Uje tutvumisõhtu?). Olime uute koolikaaslastega tuttavamaks saanud ja mõistnud sedagi, et ülikool on arukate inimeste koht, kus isegi rebaste ristimine toimub meeldival ja intelligentsel viisil.

Kohtumine oli kokku lepitud kell 17.00. peda fuajees, kust meid peagi jälle gruppidena laiali saadeti, linna peale tola tegema, kui ausalt öelda. Niisiis, seiklesime linna vahel, kuni olime leidnud kõik viis vahepeatust ja täitnud piinliku täpsusega ülesanded: ?sõudsime? paadiga üle Vabaduse platsi, mängisime Raekoja platsil moosekante, tülitasime vaeseid linnakodanikke ja lunisime neilt küll lilli, telefoninumbreid kui ka kõike muud uut ja huvitavat ning panime Karu tänava ühiselamus oma tundeid paberile. Eriti naljakas oli see, kui Agnes läks ühelt noormehelt telefoninumbrit küsima ja see rääkis talle ?mingitest hulludest?, kes Raekoja platsil möödakäijatelt soovilugusid küsisid ja siis mitte ühtegi neist laulda ei osanud. Vabaduse platsil aga ei tahtnud parkimismajas töötav onu meid parkla väravatest läbi lasta ja piletit anda. ?Autoga peate olema!?, oli kindel, resoluutne vastus. Ega meie, rebased, muidugi alla ei andnud ja lahkusime lõpuks siiski sündmuskohalt võitjatena.

Õhtu jätkus baaris nimega HRC Tanker. Seal pidid rebased, endiselt viiestesse gruppidesse jagatuna, esitlema üht psühholoogilist paradigmat ( millest ükski meist ei teadnud midagi, kuid püüdis oma rumalust erinevate võtete abil varjata) ja selle paradigmaga seotud kooki, mille iga kamp ise oli valmistanud. Lisaks olime nädala jooksul kogunud informatsiooni ühe psühholoogia osakonna töötaja kohta ja pidime nüüd paljastama nende ?kohutavad tõed?. Nii saime teada, et Kadi Liigil on üks ja väga armas kostüüm, mida ta igal sobival ja vast mitte ebasobival ajal selga paneb, Eva-Maria aga… jah Eva-Mariaga oli kohe nii palju nalja, et sellest võiks lausa omaette raamatu kirjutada. Siit ka moraal, ÄRA IIAL USALDA ESMAKURSUSLASI!

Hullupööra lahedad olid ka näidendid (mõtlen, et kõik psühholoogid võiksid vabalt olla ka näitlejad, kuna näitlemisega oleme me siin väga palju tegelenud ja tundub, et tegeleme veel edaspidigi, kui arvestada seda taset, mille on saavutanud Pusa neljandalt kursuselt ? tema poolne interpretatsioon professori/professionaali teemadel vääriks küll eriauhinda). Rohelise rebase elu tähtsaimad etapid olid igal juhul kõik esitatud iga kursuse ja ka osakonna silme läbi nähtuna. Müts maha meie kõigi ees.

Õhtu kulges omasoodu ja kell tiksus igaks juhuks topelt kiirusega (või vähemalt tundus nii), et meil jumala eest ikka liiga kaua lõbus ei oleks. Märkamatult oli aeg jõudnud nii kaugele, et saime kätte oma tõutunnistused ja võisime tõeliselt juubeldada, lõpuks ometi kuulusime ka ise täieõiguslikult psühholoogia tudengite hulka. Üheks lühikeseks hetkeks valdas meid tohutu eufooria ja rõõm: MEIE OLEME MAAILMA VALLUTAJAD!! WE WERE THE CHAMPIONS! Seda rõõmu jäi tähistama suur roheline ja imehea arbuus, mis kiirelt loputas alla ka kirbemaitselise ?püha vee?,mis oli ikka tõeline petuvärk, kui tohib öelda, sest mina (oh mind naiivitari küll) arvasin, et see on hea ja maitsev tomatimahl.

Loomulikult sellega pidu kellegi jaoks ei lõppenud (kui Ralf välja arvata), vaid alles algas ja tants ning trall kestsid varaste hommikutundideni. Seda jäid järgmisel hommikul meenutama baariletile jäetud rebasekujuline kook (mille muuseas mina valmis mätsisin, no Annela ja Jaana abiga) ja tumedad silmaalused (mida mina vast ei mätsinud).

Mari, I kursuse psühholoogia eriala üliõpilane

Categories: vanasait

0 Comments

Leave a Reply

Avatar placeholder