10.-12. veebruaril kogunesid Tallinna vanalinnas psühholoogiatudengid Eestist, Soomest, Rootsist, Norrast ja Taanist, et arutada psühholoogia ja psühholoogide tuleviku üle.
Nordic Psychology Students on ühendus, mille eesmärgiks on viia kokku psühholoogiatudengid Eestist, Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist ja Islandilt, et luua erialaüleseid suhteid ja jagada teadmisi. Tänavune NPS konverents oli juba seitsmes ja Eesti korraldas seda teist korda; esimest korda käisid noored psühholoogid siin 2012. aastal, kui konverents toimus Tartus ning teemaks oli psühholoogia tähtsustamine (Making Psychology Matter).
Nii nagu teised eluvaldkonnad, on ka psühholoogia üha enam seotud tehnoloogiaga. Seda peegeldasid ka mitmed konverentsil arutatud teemad: tehisintellekt, suurandmed (big data), virtuaalreaalsus ja kantav tehnoloogia (wearables). Tehisintellektist, masin- ja sügavõppest rääkisid erinevate nurkade alt Joonatan Samuel (Starship Technologies), Kaspar Gering (TransferWise) ja Jaan Aru (Tartu Ülikool); kõik kolm tõid välja, et masinõppe tehisnärvivõrgud on inspireeritud bioloogilisest ajust, mis on tehisintellekti ja psühholoogia ning neuroteaduse ühenduspunktiks. Geringu sõnul on masinõppel ja psühholoogial veelgi ühist: ankurdamise efekt ehk kognitiivne eelarvamus, mille tõttu kipuvad inimesed otsuste tegemisel toetuma liiga palju esimese ettejuhtuva info ehk ankru külge, toimib ka masinõppe puhul ja ka masinad vajavad õppimiseks kordamist, just nagu inimesed.
Värkvõrgust (Internet of things) rääkis Thinnecti tegevjuht Jürgo Preden, kelle sõnul on värkvõrgul ka psühholoogilisi hüvesid. Näiteks võivad sensoritega seadmed tulevikus muuta toas valgustuse temperatuuri, et see ühilduks ruumisviibija tujuga.
Tehnoloogia areng ja pidev ühenduses olemine mõjutab ka meie senist arusaama privaatsusest ja turvalisusest. Predeni sõnul ei ole meil nii palju privaatsust, kui me arvame, et meil on. Kuigi näiteks kantav tehnoloogia, mis on üks näide värkvõrku kuuluvatest seadmetest, on kasulik ja teeb elu kergemaks, peame selle tõttu oma andmete turvalisust tõsisemalt võtma. Konverentsi peakorraldaja Madis Vasseri (Tartu Ülikool) sõnul on see ka psühholoogide jaoks tähtis mõttekoht: ‘’Psühholoogid peaksid olema ettevaatlikud selle suhtes, kuidas nad oma klientide digiandmeid hoiustavad, et konfidentsiaalset informatsiooni ettevaatamatult ei lekitataks.’’
Vasser tutvustas konverentsil virtuaalreaalsust nii teoreetilisest kui ka praktilisest küljest. Virtuaalreaalsus leiab kasutust näiteks meelelahutuses, tervishoius, inseneritööstuses, kinnisvara- ja arhitektuurialal ning hariduses ja sõjaväes. Üks võimalik kasutusala on ka psühhoteraapia; virtuaalreaalsuses saab läbi viia eksponeerimisravi. Erinevate võimalustega käivad kaasas ka ohud, näiteks võib virtuaalreaalsuses seiklemine põhjustada orientatsiooni ja tasakaalu kadumist ning harvadel juhtudel ka iiveldust, samuti ei ole veel lõpuni teada, millised on virtuaalreaalsuse pikaajalised psühholoogilised mõjud. Virtuaalreaalsuse töötoas lükkas Vasser ümber müüdi, et 3D mängude loomiseks peab oma koodivõlur; veidi vähem kui tunni jooksul sai valmis ehitatud lihtne mäng ridagi koodi nägemata.
Psühhobuss viis läbi ajulabori töötoa, mille käigus said osalejad proovida virtuaalreaalsuse abil ookeanipõhja avastamist, ajulainete mõõtjat, kokutamismasinat ja mängida pilgujälgimisel põhinevat mängu. Põhjalikuma pilgujälgimise töötoa viis läbi Mati Mõttus (Tallinna Ülikool), kes tutvustas pilgujälgimisseadmete tööpõhimõtteid ja piiranguid ning andmeid, mida läbi silmaliigutuste jälgimise koguda saab.
Paljud inimesed on huvitatud oma vaimsete võimete arendamisest ja selleks on ka palju erinevaid võimalusi. Jaan Tulviste (VerbIQ) ütles oma ajutreeninguäppide teemalises ettekandes, et erinevate rakendustega, mis lubavad vaimseid võimeid parandada, peab ettevaatlik olema, kuna nende lubadustel pole sageli teaduslikku alust. Tulviste sõnul peaks ajutreeningu rakendustele kehtima ravimitega samad nõudmised tõendatuse osas. Samuti julgustas ta konverentsil osalenud noori psühholooge antud teemat uurima ja arendama, et tulevikus oleksid saadaval vaid rakendused, mille efektiivsus on teaduslikult tõestatud.
Konverentsi jooksul tuli jutuks ka tuleviku tööturg, mida hakkab mõjutama tehisintellekt. Kuidas see välja nägema hakkab, ei oska praegu keegi öelda, kuid me teame, milline on tänane töökogemus – üldiselt halb, igav ja mitte eriti motiveeriv. Kaspar Kruup (Vivic) rääkis, kuidas töödisaini ja vookogemuse abil olukorda parandada. Šnitti tasub võtta arvutimängudest ja nende disainist ning rakendada seda töökohal; näiteks saab arvutimängudes tasemeid mööda üles ronida, mis teeb mängimise põnevaks, enamikel töökohtadel aga selgelt välja öelduna seda võimalust pole. Kruupi sõnul on üks lihtne võimalus igav töö huvitavaks teha ülesannetele kuluvat aega mõõta ja üritada oma tulemust järjest parandada; väidetavalt tekitab selline mänguline lähenemine mõnedes inimestes lausa hasarti.
Üha suurem osa igapäevaelust toimub internetis ja nõustamine ei ole selles suhtes erandiks. Internetinõustamist Eestis tutvustas Annika Tamme Lahendus.netist, kes usub, et internetinõustamine ja traditsiooniline näost-näkku nõustamine eksisteerivad ka tulevikus sümbioosis. Soome internetinõustamisest ja eneseabirakendustest rääkis Lauri Löfberg (Jyväskyla Ülikool). Jyväskyla ülikoolis on välja töötatud tudengikompass (Opiskelijan kompassi), mille aluseks on teadvelolekul põhinev omaksvõtu ja pühendumise teraapia. Kuigi tegu on võrdlemisi uue lähenemisega, on see Löfbergi sõnul juba oma tõhusust näidanud.
Kristiina Kompus (Bergeni Ülikool, Tallinna Ülikool) tutvustas erinevad viise, kuidas mobiilirakendusi saab kasutada andmete kogumiseks. App Store’is on saadaval Bergeni Ülikoolis arendatud rakendus iDichotic, mille kasutajad saavad teha dihhootilise kuulamise testi ja soovi korral edastada tulemused uurijatele. Hetkel töötatakse välja iVoice nimelist rakendust, millega saab hinnata skisofreenia puhul esinevaid verbaalseid hallutsinatsioone. Rakenduste abil andmete kogumine teeb elu lihtsamaks nii uurijatel kui ka katseisikutel. Ka Dmitri Rozgonjuk (Tartu Ülikool), kes tutvustas oma ettekandes suurandmeid, usub et tulevikus koguvad psühholoogid andmeid nutitelefonide ja ka kantava tehnoloogia abil.
Päris kindel selles, mida tulevik toob, ei ole veel keegi, ent arutatud teemade põhjal võib öelda, et tehnoloogia on tuleviku lahutamatu osa. Konverents andis psühholoogiatudengitele, kes on samuti osa psühholoogia tulevikust, ideid, kuidas psühholoogia ja tehnoloogia omavahel ühendada ja üksteise kasuks tööle panna.
Autor: Maili Tirel
Fotod: Patrick Raivio
You must be logged in to post a comment.