Mäletan, kui hakkasin ülikooli sisse astuma ning mainisin ühele tuttavale, et tulen Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima. Selle peale ta muigas ja ütles: „Ma tean paari psühholoogiatudengit, nad räägivad kogu aeg, et neil on palju vaja lugeda ja igal pool vaja olla“. Nüüd bakalaureuseõppe viimasel aastal olen sunnitud tõdema – jah, see on tõepoolest nii, aga ega muudmoodi väga tahakski.
Ülikoolikogemus on eelkõige olnud silmaringi avardav. Väga huvitav on olnud kogeda, kuidas järgemööda mingid teadmised justkui pusletükkidena kokku sobituma on hakanud. Ühel päeval paned muuseas tähele, et ühest faktiteadmisest on saanud teadmiste võrgustik, mida suudad seostada ka teiste võrgustikega. Üks asi viib teiseni ja enne kui märgata suudad on juba pea põnevaid teadmisi täis.
Mõeldes tagasi enda senistele tudengiaastatele ei oskagi nagu seda kogemust hästi sõnadesse panna. See kõik on olnud väga seinast-seina – on olnud raskeid sessinädalaid, kuid neile on järgnenud põnevad uue semestri algused toredate kursusekaaslaste ja uute huvitavate teadmistega. On loenguid, kus tähelepanu tundub uitavat, kuid siis tõmbab mõni õppejõu nali selle jälle tagasi. Igal juhul on teada, et nõrkusehetkedele on alati järgnemas midagi julgustavat ning kogu seda elamust on saatnud tunne, et olen õigel rajal.
You must be logged in to post a comment.