27. septembrist 5. oktoobrini viibis kuus Eesti psühhotudengit Soomes kliinilise psühholoogia teemalisel üliõpilasvahetusel. Teile väike ülevaade sellest, mis toimus.
Mis siis toimus? Üliõpilasvahetus „Clinical International” ehk kliiniline töö rahvusvahelises keskkonnas.
Millest kõik alguse sai? 2008. aasta EFPSA kongressi ajal tekkis soomlastel mõte, et nad tahaks Serbiasse minna. Serblased haarasid mõttest kinni ja korraldasid Belgradis üliõpilasvahetuse võttes vastu ligi 30 Soome psühholoogiatudengit. Seekordne vahetus oli eelkõige serblaste külalislahkusele vastamine, kuid rahvusvahelisuse ja toreduse tõstmiseks kaasati 2009. aasta EFPSA kongressi ajal projekti veel üliõpilased Eestist ja Tšehhist.
Kuidas see kõik siis välja nägi?
Trotsides tormist merd ja ärajäetud laevasõite jõudsid kõik eestlased siiski õnnelikult Helsingisse, kus möödusid vahetuse esimesed kolm päeva. Programmi asjalik pool oli päris asjalik. Kliiniline psühholoog Vera Gergov tegi ettekande tööst patsiendiga (Iraanist Soome kolinud tütarlaps), kelle jaoks osutus äärmiselt raskeks uude ühiskonda sisseelamine ning samas painasid ka mälestused vägivaldsest perekonnast kodumaal. Põnevaimas töötoas said julged vabatahtlikud ise intervjueerimist või patsiendiks olemist proovida ning selgus, et Helsingi Ülikoolis on igal psühholoogiaüliõpilasel võimalus enda intervjueerimisoskusi videole jäädvustada ja hiljem koos õppejõuga tehtut analüüsida.
Käisime ka kohtumas Tuomo Tikkaneniga, kes on praegune Soome Psühholoogide Liidu president ja endine EFPA (European Federation of Psychologists’ Associations) president. Tuomo rääkis põnevat juttu sellest, kuidas professionaalsete psühholoogide ja psühholoogiatudengite organisatsioonid peaksid usinasti koostööd tegema. Näiteks võivad kõik Soome psühholoogiatudengid astuda ka kutseliidu liikmeks ning omavad seal täielikku sõnavõtmis- ja kandideerimisõigust. Üliõpilaste kaasamist peetakse väga oluliseks, sest nemad ongi ju tulevased kolleegid, eestvedajad ja otsustajad.
Sotsiaalne programm oli Helsingis muidugi sisustatud ekskursioonide, pubirallide, pidude ja õhtusöökidega. Juba algusest peale sai selgeks, et söömisega soomlased eriti ei koonerda ning üllataval kombel kujunes üheks vahetuse põhimureks pakutava toidu üleküllus. Muuhulgas proovisime ära ka põhjapõdraliha. Päris põnev oli ka running dinner, kus 3-käigulise õhtusöögi erinevaid käike pakuti erinevate Soome psühhotudengite kodudes. Selle tegevuse võiks ka mõnele EPSÜ tutvumisüritusele importida. Peale selle õpetasime Helsingis kõikidele osalejatele eestlaste meelistantsu Kaera-Jaan ja tegime selgeks, et „öö” on tõepoolest sõna.
Kaua aga ei lastud meil Helsingis olla, sest juba neljanda päeva hommikul hüppasime bussi ja vurasime Turu poole. Seal kuulasime loenguid seksuaalsusest ning kliinilisest tööst koos tõlgiga. Viimasel teemal rääkis inglasest psühholoog Stephen Lord, kes on juba pikemat aega Soomes elanud ning kelle jaoks tõlgi kasutamine on osa igapäevatööst, kuna tema patsientideks on enamasti immigrandid. Eriti huvitavaks tegi loengu asjaolu, et teisena tutvustas oma ametit elukutseline tõlk. Lisaks tegid Turus kõik osalevad riigid ettekande sellest, kuidas nende maal psühholoogiat õpitakse. Kas te näiteks teatsite, et Soomes kestab tasustatud kliiniline praktika ülikooli raames viis ja pool kuud? Et Tšehhis saab ülikoolis tasuta õppida kuni 26. eluaastani? Et Serbias on kliinilises psühholoogias populaarseimaks väljaõppesuunaks gestalt-teraapia?
Turus olid õhtud samuti tihedalt sisustatud ning esimesel neist esitlesid kõik riigid oma toite ja jooke. Näiteks saime teada, et lihavõtete paiku söövad soomlased eriti magusat leivapudrulaadset ollust nimega Mämmi ning serblased oskavad pea igast puuviljast kanget alkoholi valmistada. Tegelikult on Turus kaks ülikooli – soomekeelne Turun Yliopisto ja Soome ainus rootsikeelne ülikool Abo Academie. Seepärast ei puudunud vahetusest rootslaste jaoks traditsiooniline Sitz! õhtusöök, mille jooksul kehtis vaid üks oluline reegel – pitsi ei tohi tõsta ilma lauluta ning laulda ei tohi pitsi tõstmata. Iga osaleja sai sellest õhtust kaasa võtta põhjaliku laululehe ja hunniku mälestusi sellest, kuidas erinevad rahvused järgemööda toolide peal seistes laule ette kandsid (eestlaste poolt aegumatu menulaul „Põdramaja”).
Aga Turus ei lastud meil ka kaua olla, sest jälle tuli buss järgi ja viis meid metsamajakesse, kus veetsime oma vahetuse viimase õhtu. Sai Soome metsas mütata (kusjuures eestlased said oma elu esimese krati valmis meisterdatud), sai sauna (kusjuures isegi vapramad serblased julgesid kuumast saunast merre hüpata), sai Beatles’ite järgi ühislaulda, sai natuke nukrutseda, et leitud sõpradest juba lahkuma peab. Aga siis tuli jälle hommik ja buss viis meid laeva peale ära.
Kokkuvõte? Oh, äge oli! Kuigi jah, programmis oli aeg-ajalt veidi liiga palju vaba aega ning loenguid oleks võinud ju rohkem olla, aga üldiselt oli ikka üks äge vahetus ja mõnusalt veedetud nädal.
Mida me sellest kõigest saime? Võib öelda, et vahetus avardas meie kõigi maailmapilti selle kohta, kuidas psühholoogia õpetamist, õppimist ja erialast koostööd arendada. Ega omas pesas istudes ei saakski ju teada, et võib ka pisut teisiti asju korraldada. Euroopa eri nurkades on õpetamissüsteemid ja erialaorganisatsioonid endiselt vägagi erinevad ja miks mitte pisut ringi vaadata ning parimaid näiteid/mudeleid koju kaasa tuua.
Uusi huvitavaid vahetusi soovides,
Silva
0 Comments