PROLOOG
Olen vabanenud sõjaväest. Laman kodus voodis ja mõtisklen oma tuleviku üle. Tahan minna ülikooli. Ma tahan targaks saada. Aga mul pole õrna aimugi, et kuhu ülikooli peaks minusugune kutt astuma ja mida kuradit pean ma õppima. Ma tahan õppida midagi ägedat. Midagi mis avardaks mu maailma.
ESIMENE STSEEN
Ma olen Tallinna Pedagoogikaülikooli aulas. Äärtes on registreerimislauad, kuhu saad oma paberid anda, keskel on lauad, kus saab oma ankeedi täita. Istun toolil ühe keskmise laua taga. Käes on mul leht, kus on reas kõik, mida on võimalik Pedas õppida. Kaks ilusat suvist tüdrukut istuvad minu kõrval. Kuulan, mida nad räägivad. Et kas inglise keel või sotsiaaltöö, et kuhu me siis paneme esimese valiku. Nad ei oska otsustada. Mina ka ei oska. Aga mina teen oma valiku ise, mina küll ei taha, et keegi hakkab minu tuleviku üle minu eest otsustama. PSÜHHOLOOGIA loen paberilt ja teen ringi ümber. Ma olen seda sõna enne ka kuulnud. Otsin registreerimislaua juurest üles leti, kuhu pean oma paberid andma. Tean, et mu riigieksamid on kehvad ja tean et ma ise ei ole kehv. Jalutan välja ja ei oska midagi mõelda, et kas tegin õigesti, mõtlen et vahet pole.
TEINE STSEEN
Silmini täis auditoorium. Teen silmaringitesti. 30 küsimust, valikvastustega, on nii kergeid kui raskeid küsimusi. Saan ühe esimesena valmis, panen pastaka lauale ja ootan, millal teised lõpetavad. Ma ei teadnudki, et ülikoolis on nii suured auditoorimud.
KOLMAS STSEEN
Laupäeva hommik. Päris raske hommik. Eelmine päev pidasin maha ema 45-aasta juubelipeo. Kell on vara ja ootan ühe ukse taga koos teistega. Kohe algab grupitöö silmaringitesti edukalt läbinutele. Tuleb ports inimesi, teevad ukse lahti ja lähevad sisse. Istuvad akna äärde ühte ritta. Need on vist tähtsad ninad. Komisjon või nii. Tunduvad erisugused ja igaüks kuidagi kummaline inimene. Kiirelt käib peast läbi mõte, et ah sellised need psühholoogid siis on. Grupitöö. Meie teema on ?Virtuaalsuhtlemine või silmast silma?, teistel ?Perekond ja karjäär?. Räägitakse ja esitatakse küsimusi, natuke vaieldakse ja natuke rünnatakse. Pärast on veel individuaalne vestlus, mille esimese küsimuse arvab ära üheksa inimest kümnest- ?Miks sa tahad psühholoogiat õppima tulla?? (Spikerdamiseks võib öelda, et kihvt vastus on: ?Tahan endast aru saada? ja kõige hullem on vastus ?Mulle õudsalt meeldib teisi inimesi aidata.?) Pärast kui sel hommikupoolikul koju vantsin, käib peast läbi mõte, et päris äge oli. Äkki lähen tagasi.
NELJAS STSEEN
Jõuan suvise päeva õhtul koju. Ema istub arvuti taga. Hõiskab ?Nägid??. Mina vastu et ei tea et ei ole vist veel näinud. Olen psühholoogiasse vastuvõetud riigieelarvelisele kohale, esinemine vastuvõtukatsetel kompenseeris halvad riigieksamid. Ema ütleb, et tal tuli kohe hea tuju, et muidu oli tal natuke halb tuju, et need restoranitädid, kes tegid tema sünnipäevapeoks roogasid, tahtsid liiga palju raha.
VIIES STSEEN
Esimene koolipäev. Kõik on kuidagi uus ja põnev. Tehakse kursusepilte ja seletatakse midagi õppekavadest. Sellest jutust ei saa mitte midagi aru, keskkoolis oli lihtne, käisid tunnist tundi ja asi vask. Siin pead mingeid punkte kombineerima. Pärast viivad vanema kursuse omad kooli peale ekskursioonile ja on üldse kuidagi pealetükkivad sõbralikud inimesed. Esimene päev nad mulle ei meeldi.
KUUES STSEEN
Rebastenädala lõpupidu. On olnud pööraselt huvitav nädal. Selgeks on saanud, et need vanemate kursuste omad on tegelikult ka sõbralikud. Meeldiv on meeldivate inimeste keskel end meeldivalt tunda. Tantsime, hullame ja saame üliõpilasteks. On huvitav äkki ja korraga nii palju uusi huvitavaid tuttavaid saada.
EPILOOG
On teise kursuse teine semester. Maadlen oma seminaritöö kirjutamisega. Ja seda ka veel, et need, kes seal komisjonis istusid, need on kõik mu õppejõud, esmamulje ei petnud- erisugused ja huvitavad inimesed. Olen olnud loengutes, mille lõpus tahaks plaksutama hakata kui sellistes mis tuleks igavuse pärast ära keelata. See elu ongi praegu üks teaduse, oma õppejõudude ja kaaslaste tundmaõppimine. See ongi psühholoogia. See ongi Tallinna Pedagoogikaülikool.
0 Comments