Have you ever made new friends in a German castle?
EFPSA (European Federation of Psychology Students’ Associations) 23. kongress toimus sel aastal väikeses kindluses Altleiningenis, Saksamaal. Kui tihti tekib võimalus näha vanu sõpru Saksa kindluses? Kui paljude sõprade kohta saab öelda, et me saime tuttavaks Saksa kindluses? Kongressil sai uusi sõpru leida 27 riigi ja 182 osaleja seast.
Enamik eestlastest võttis kongressile reisimise põhjalikult ette alustades üheskoos südaööl teed Tallinnast Riia lennujaama poole, et 18 tundi hiljem end Altleiningenis sisse seada. Peale pikka reisi mõjus hästi traditsiooniline Saksa õhtusöök, kus kahvlite asemel näppusid sai kasutada, ja päris äge tuleshow, kus üks onu tuld neelas ja tädi põlevaid tõrvikuid keerutas. Uimastava mõju jättis järgmise õhtu kultuuriõhtu, kus muuhulgas sai proovida absinti Šveitsist ja kanepit Leedust (leedukad nimelt jahvatavad kanepit ning panevad seda siis saia peale; maitseb nagu oleks saia peale pandud jahu). Eestlased püüdsid taas kuulsust kilude ja Vana Tallinnaga. Kongressil astus ka lavale International Disaster Band, mis tõestas hästi, et Euroopa psühholoogiaüliõpilased on andekad mitmes vallas, sealhulgas muusikaliselt. Siiani kummitab Milow „Ayo Technology”. Poole kongressi pealt tuli meile päike ka külla, nii et ekskursioon Heidelbergi möödus muhedas meeleolus ja oli küll hea Heidelbergi kindluse pargis piknikut pidada ja mõnusat seltskonda nautida. Kongressi viimasel ööl ei jõudnudki paljud inimesed magama – ühest küljest lahkusid paljud juba poole öö pealt, teisalt oli hea viimaseid hetki veel üheskoos chill-out ruumi patjadel veeta.
Asjalikuma poole pealt toimus kongressil muidugi palju loenguid ja töötubasid, mis sisu poolest ulatusid autismist artiklite publitseerimiseni, virtuaalse eksponeerimise teraapia tutvustamisest liivamandalate tegemiseni jne. Isiklikult jõudsin küll vaid kolme töötuppa, kuid neist parimaks osutus serblaste psühhodraama tutvustus, mis näitas päris hästi, kuidas erinevad kultuurid ja isiksused probleeme näevad ja lahendada püüavad. Ehk et kes üritab konflikti olukorras viisakaks jääda ja eelkõige teise poolega arvestada, kes aga üritab eelkõige seda tagada, et tema õigusi ei rikutaks. Oli hea koht ka enda käitumisviiside üle järgi mõtlemiseks.
Kongressil tehti ära ka palju asjalikku tööd, näiteks kinnitati uus põhikiri ja juureldi pikalt selle üle, kas Kosovo Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus peaks saama EFPSA täisliikmeks. Sel aastal jäid nad siiski vaatlejaliikme staatusesse. Eriti äge oli kongressil aga see, et Priit valiti EFPSA presidendiks. Ja siis oli veel äge, et Mariliin valiti National Representative’ide koordinaatoriks. Ja tegelt on ju see ka veel täiega äge, et Maris töötab selle kallal, et esimene JEPS (Journal of European Psychology Students) valmis saaks.
Üldiselt on kongress minu jaoks üks mull, mis eksisteerib väljaspool muud maailma ja elu. See on mull, kuhu argielu ei ulatu ja kus on teine rütm. Nii et ongi loomulik kella 4st magama minna, et 4 tunni pärast jälle hommikusö öki sööma minna. See mull ei lase kohe peale kongressi lõppu endast veel välja, sest seal on nii hea hõljuda. Uuesti päris eluga kokku puutudes võib aga kimbutama tulla PED (Post-EFPSA-Depression). Kongress on hea mull! Mull-mull!