Kas sa mäletad oma esimest nädalat ülikoolis? Victoria ja Merili tegid mälutreeningu eriti lihtsaks ja panid värskelt kirja oma mõtted. Tüdrukud on mõlemad Tallinna Ülikooli psühholoogia eriala esmakursuslased.
Victoria lugu:
Ma olen tahtnud õppida psühholoogiat alates seitsmendast klassist. Juba siis tundus nii kutsuv õpetus inimesest: kuidas ta kujuneb, mis tema olemust ja käitumist mõjutab, kuidas ta maailma tajub ja miks inimesed erinevad on… Lugesin mitu aastat erialast kirjandust ja valmistasin end ette eluks ülikoolis.
Olin kindel, et tahan alustada õpinguid Tartu Ülikooli Psühholoogia Instituudis, viisin end fanaatiliselt kurssi õppejõududega, õppeainetega ning hakkasin oma elu Tartus juba peas läbi mängima. Põhjuseid, miks ma tahtsin Tartusse minna, oli mitmeid ning nii väga kui ma ei tahaks jätta vaimustavalt ratsionaalse inimese muljet, siis kahtlemata oli üks oluline põhjus see, et tahtsin alustada “iseseisvat” elu, kohtuda uute inimestega uues linnas ja õppida tundma tundmatut linna. Kõige eelneva toetuseks oli ka see, et Tartu Ülikooli psühholoogia tundus olevat akadeemilisem ja võib-olla sellepärast ka “parem”. Aga siinkohal tuleb meelde juudi vanasõna: “Kui tahad Jumalat naerma ajada, siis räägi talle oma plaanidest.” Tartu Ülikooli katsetele läksin ma tohutu närviga ja ebakindlusega ja Tallinna Ülikooli katsetele läksin ma rahuliku enesekindlusega. Kummagi kooli sisseastumiskatsete testi tulemustest see ka väljendub: Tartu Ülikoolis jäin oma skooriga joone alla napilt ning Tallinna Ülikoolis olin kindlalt sees.
Ülejäänud pool suve katsusin leppida tekkinud olukorraga ja viisin end nii kaugele, et tundsin isegi elevust, kui september hakkas lähemale jõudma. Esimene ülikooli majja tulek tõi mind välisõpingute infotunnile, kus sain rahulikult majaga tutvuda ning mõningate uute inimestega kohtuda. Psühholoogia tudengitega sain kokku esimeses psühholoogia tudengitele mõeldud infotunnis. Meile räägiti seal, mis hakkab toimuma; kuidas ÕISi kasutada; kelle poole pöörduda küsimustega; mida üldse oodata psühholoogia bakalaureuse õppest ning muud tarvilikku. Ma arvan, et selle infotunnita ma oleks kohe päris-päris segaduses olnud ja oleks kõikide kuidas’ite-miks’ide-millal’itega täiesti loodusetult üksi olnud. Uute kursakaaslastega suhtlemist kohe esimesel päeval pärssis minu puhul see, et sattusin samale kursusele juba ühe tuttavaga ning ei vaevunud siis mugavustsoonist välja astuma. Õnneks korraldas Loodus – ja terviseteaduste instituudi üliõpilasnõukogu meile tutvumisõhtu, kus mängisime erinevaid (lõbusaid!) mänge ning õppisime teineteist tundma – see oli äärmiselt tore ning tänu sellele ilmselt on meie kursus rohkem kokkuhoidev juba nüüd. Ning seal tutvustati meile ka EPSÜt, millega mitu värsket tudengit ka kohe liituda tahtsid – mina sealhulgas.
Esimene loeng, mis meil oli, oli nimega “Üld – ja sotsiaalpsühholoogia”, mis oli väga hea sissejuhatus järgnevale kolmele aastale. Meile tutvustati, milline on psühholoogia ajalugu, tänased arengusuunad jne. See ei olnud midagi kontimurdvat ja pigem oligi mõnusalt rahulik, sai sisse elada. Kuna psühholoogia on esimesel aastal (edasist hetkel ei oska kommenteerida) üsnagi teoreetiline eriala, siis on suur osa kursustest rohke iseseisvatöö osakaaluga. Sellepärast on meie tunniplaan selline, et koolis tuleb käia kolm korda nädalas ning teisipäev ja neljapäev on “vabad”. Sellepärast oli meie järgmine loeng alles kolmapäeval. Selleks oli suhtlemispsühholoogia, mis on eriti põnev kursus, kuna kõik, mis seal räägitakse on tohutult eluline ja igapäevaselt tajutav. Ning reede õhtul oli meil loeng teadlusliku uurimustöö alused – kuna see algas meil alles kell 17.00 ja õppeaine nimetus justkui kirjeldaks midagi väga kuiva (minu jaoks), siis ei saa öelda, et meie kursus oleks ülemäära entusiastlik olnud selles suhtes, AGA, ja siin on väga oluline “aga”, seda ainet annab Mati Heidmets, kes on väga erudeeritud (oli Tallinna Ülikooli rektor mitu aastat), pädev ja vaimukas(!), niiet ma isegi ootan reede õhtuid, et tema loengusse minna.
Psühholoogia on fantastiliselt huvitav eriala, mida õppides loksub maailm kuidagi paremini paika ja kõik ebaloogilinegi hakkab alluma teatavatele seaduspärasustele. Ma ootan huviga, mis tulevik toob. :))
Merili lugu:
Esimene nädal möödus päris kiirelt, sest minu õpingukava järgi on mul nädalas ainult 4 loengut ning kõik on vägagi huvitavad.
Esmaspäeval algas esimene loeng kell 10.15, selleks oli üld- ja sotsiaalpsühholoogia, mida annab Snežana Stoljarova ning see oli väga hea algus uuele õpinguperioodile oma elus. Nimelt Snežana loengud väga ilmekad ning mitmekülgsed. Hoovipeole ega aktusele kahjuks ei jõudnud, kuna meil oli loeng samale ajal. Hiljem õhtul oli eriala tutvumisõhtu, mis möödus üsna huvitavalt. Alguses oli küll mõte, et äkki jätaks minemata, kuid hiljem kui seal juba enamustega jutusoonele sain, siis oli tunne üsnagi hea. Seal tutvustati EPSÜ’le, millest ma juba teadsin ammu, aga nüüd oli endalgi reaalne võimalus liikmeks astuda, mida ma ka tegin.
Järgmistel loengutel oli juba lihtsam olla, kuna kogu kursus suhtles omavahel ning mitte kellelgi ei olnud nö võõristavat tunnet. Lisaks on nädala viimane loeng reedel kella viiest õhtul, õnneks oli see ainult poolteist tundi pikk ning peale loengut otsustasime minna välja.
Kokkuvõtvalt olen oma eriala valikuga väga rahul ning tunnen, et olen täiesti õiges kohas. Lisaks on meil ilmselt kõige lahedam kursus üldse!