Rattamatk algas Jõgeva linna rongipeatusest, kus 4 sportlikku psühholoogiatudengit alustasid EPSY I ametlikku jalgrattamatka. Kristjan tuli peale paar peatust enne Jõgevat Kiltsist, olles vihmaga võidu sõitnud (ja võitnud) ning hommikuses järves ujumas käinud (ihuüksi ja samapalju riides). Nagu õige ?maapoiss? kunagi ? ilusa, nõukogude aegadest jalgrattaga, mis suurlinnaplikade mitmekäiguliste massinate kõrval hiilgas – pakikotiks vana, kuid värviline ranits.
Kuna raudteejaamas iga päev aega ei veeda, tuli Monsal idee olukorda ära kasutada ja uurida, kumb on kõvem vend: kas eesti kroon või euro ? meenutasime lapsepõlve ning panime kopikaid rongi rataste alla. Katse usaldatavaid tulemusi ei andnud, ent väikeseid meeneid rattaretkest küll.
Enne ametlikku starti pakkisime natuke asju ümber – otsustasime pisikese blondi (Siisu) päästa ning Roland võttis meie öise kodu ehk siis telgi enda kanda. Järgnes väike peatus Jõgeva poekeses – et toidumoona kaasa osta. Kohukesed ja lutsukommid olid kõige popimad J
Eestimaa suvi oli muidugi nagu ikka: taevas oli hall ja sealt tuli aeg-ajalt mingisugust vihmataolist asja alla. Kuna kõrgemalt poolt oli määratud, et Monsa on teejuht, sõitis ta esimese tunni ikka kõige ees.
Hakkasime Jõgevalt Palamuse poole sõitma. Teepeal otsustasime aga väikese põike sisse teha. Pöörasime Kuremaa poole, kus sai esimene mõis üle vaadatud ning avastatud, et Roland on väga moekas, kuna seljas oli tal imeline oranz särk, mis klappis samas toonis lühikeste pükstega J
Peale Kuremaad hakkas Monsa juba tahapoole jääma ning toimus vahetustega ratturitegrupi vedamine. Järgmine kokkupuude vaatamisväärsustega oli Tootsi koolimaja ja kooliõu Palamusel. Selleks ajaks kui me mugavalt muuseumisse saime, sadas juba päris kõvasti. Meie, tüdrukud, ostsime ilusti piletid ja puha; Kriku ütles, et tema on käinud ja vaatas õues vihma, kohalikke (nais)inimesi ja jõge. Roland aga oli nii kaval, et seisis maja uksel niikaua kuni muuseumitädi (noor kena tütarlaps, tülpinud näoga ? ei ole ju kõik turistid nii võluvad kui meie) ära võlus ning viimane ta niisama sisse laskis. Käisime veel kooliõueski ringi ning piilusime saunalavale, kus Toots Kiirt kaineks nüpeldas. Natuke tundsime kaasa inimestele, kes sellel vihmasel õhtul seal õue peal abiellusid – lava, mis veepeal tiigikeses ujus, oli nii ilusasti lilledega kaunistatud. Siis läksime veel kirikusse ning avastasime, et tegelikult olid vahemaad seal paigas hoopis väikesemad, kui filmist paistis.
Peale kirikuskäiku olime ka päikese pilve tagant piiluma palvetanud, pulmalised said vist ilusa pulmaõhtu, meie aga sõitsime muidugi edasi.
Järgmine peatus oli Saarjärve mõis, mis üks imeline mõis oli, sest härrastemaja seal polnudki. Oli aga ürdiaed, mille ees mõnuga päikest võtsime. Just hakkas päikene natukenegi peale, kui hakkas sadama sellist paduvihma, et ratturid otsustasid vana talli sammaste vahele varjuda ning hoopis ühe söömingu maha pidada. Loosi läksid nii Siiri superpähklid kui Monsa vanaema kotti sokutatud kanakoivad. Vihm üle jäänud ja kõhud täis, hüpati uuesti ratta selga ning päike hakkas rahulolevaid rattureid nähes jälle paistma. Otsustasime järve juurde vaadata. Tüdrukud olid kindlad vette minejad ja ega poisidki alla saanud jääda. Pärast mõningast arutlust teemal: kas ikka saab juhust kasutamata jätta, olid kõik neli vees. Kogu olukord oli muidugi turvaliselt vetelpäästja Siisu kontrolli all.
Ära kuivatud, uuesti ratta selga ning teele! Plaanis tegime väikese muudatuse, otsustades iga sportlase/matkaja lemmikstrateegia kasuks: miks minna otse, kui saab ringiga? Ühesõnaga- suundusime Pala poole, mis oli ikka nõks maad kaugemal kui Saare ja voored, kuhu oli alguses plaan minna. Järgmine suurem peatus oligi Pala pood, kust sai jogurtit ja õhtust moona ostetud ning natuke maad edasi Palmses pidasime suure tee kõrval korraliku pikniku. Paistsime nii toredad välja, et üks maatädi kutsus meid kohe enda õuele sööma-jooma ning pakkus isegi öömaja meie telgile. Meie kahjuks pidime loobuma, kuna unistasime Peipsi lainetest ning kohast kaardil nimega Omedu.
Peale väikest uinakut algas suur reis ööbimiskohta, vahepeal oli tasa-tasa toimunud reisijuhi vahetus, kuna juht Monsa sõitis teistest umbes kümme meetrit taga pool. Kui Peipsi lained juba kuulda olid, otsisime natuke aega seda jõe ja Peipsi ristumiskohta, millest olime vihjeid kuulnud. Roland ronis isegi piirivalve torni otsa, et ümbrusest paremat vaadet saada. Kohale jõudes avastasime, et meil seal naabrid ka – üks vahva rohelise mossega perekond. Nende liider üritas meile hommikul koormakilet ja mett müüa. Aga meis polnud piisavalt kauplejahinge J
Panime aga telgi püsti ja avastasime, et Siisul on supertelk, mis andis kodu nii 4 ratturile kui ka nende ratastele ja isegi kurjad-kurjad hallad, mille kohta õhtu jooksul Rolandilt rohkem teada sain (kui te ei tea, mis need on, siis küsige Rolandilt) ei pääsenud öösel ligi. Tegime tule üles, grillisime ja nosisime natuke, kuni Unematid ja -Katid külla tulid. Öösel suuremaid ekstsesse ette ei tulnud. Kalamehed läksid järvele, ent me matkajad ei kuulnudki seda.
Üles tõusin Kriku käsu peale, mis meile teatas, et vaja minema hakata. Nojah, valutasid teatud strateegilised kohad, eriti siis, kui uuesti ratta peale minek oli, aga eks see sport nii mõju. Põrutasime mööda Peipsi äärt edasi läbi Eesti pikima küla Mustjõeni. Selline vene küla moodi. Mõni targem teadis, et seal elavad vanausulised. Kohakese inimesed armastasid väga oma naabreid, sest pea iga maja vahe oli selline väike-väike ning aknad piisavalt lähestikku, et iga hommik võis oma naabri tegevust jälgida või tema söögilaualt suhkurt laenata..
No eks me siis sõitsime ja nautisime arhitektuuri ning äkki avastasime, et Ida-Viru maakond vastu tulnud. Nojah, võtsime siis kaardi jälle välja ja avastasime, et oleme liiga hoogu sattunud ja peame tagasi sõitma, kui me just suurt-suurt ringi ei taha teha või näiteks Narva sõita. Väikeste peatustega ning Monsa uue avastuse ? rattakulliga – sõideti edasi. Väga vahva oli ka see, et palju oli suuri mäest alla sõite, kus sai kiirust arendada.
Viimane suurem peatus oli imeilusate Laiuse ordulossi varemete vahel. Selle ees tahtis üks külaonu tüdrukuid endaga koju viia, aga pidi leppima hoopis abiga õllepudeli lahtikorkimisel. Ega nii häid tüdrukuid ole niisama küla peale jaotamiseks. Kindlusemüüride vahel tegime väikese söögi ja uinaku ning Siisu leidis, et see koht on nii ilus, et siia tuleks spetsiomm tagasi tulla – telkidega ja puha. Tagasiteel olid kõigil juba kodused mõtted peas – kusjuures Roland oli veel eriti tubli – tema mõtles Lahendus.neti käekäigu peale. Vot milline pühendumus meie projektidele?.(vt www.lahendus.net) 😉
Peale puhkust oligi veel natuke sõita ja siis olime juba Jõgeval, kus jälle poeke ja jaam ette jäid ning ring täis sai. Roland muretses ka selle pärast, et me peaksime mingi huvigrupi moodustama, et järgmine aasta ka ikka rattaretk toimuks..
EPSÜ rattaspordiklubi…- my, what a good idea 😀
Lühidalt- väga armas retk. Nende inimestega läheks iga kell uuesti ja igale poole. Kasvõi luurele.
peakirjapulk- monsa, abipulgad – kriku, siisu ja mairi
Aeg: 9-10.august 2003
Treeningprogrammi koostaja: Trints (teopea)
Väntajad: monika ?Monsa? sutrop (tpü)
siiri ?Siisu? pajulaid (tpü)
kristjan ?Kriku? indus (tü)
roland ?Roland? pihlakas (tü)
0 Comments