Sisseastumine Tartu Ülikooli

Minu sisseastumine Tartu Ülikooli.

Eellugu: kevad 1999

Lahtiste uste päevad, esimese päeva õhtu. Istun klassiõdedega mingis kahtlases kohas, mille kohta öeldakse ?ühikas? ja joon veini. Ma pole kunagi varem ühikas käinud, seetõttu on mul väga põnev. Päeval olen käinud psühholoogia osakonda tutvustaval loengul. Kahuse kiilaneva pea ja prillidega muhe meesterahvas räägib indiaanlastest. (Aastaid hiljem selgub, et tegu on sotsiaalpsühholoogia dotsent Olev Mustaga.) Üliõpilaselu hakkab mulle jalamaid meeldima.

Esimene osa:

suvi 2000, sisseastumine semiootika ja kulturoloogia erialale.

Kolin sisseastumiskatsete ajaks Tartusse, sugulaste korterisse. Sugulased ise on läinud maale. Ma ei tunne Tartus eriti kedagi, seetõttu on natuke üksik ja nukker tunne. Aeg-ajalt kohtan linna peal klassikaaslasi, vestleme närviliselt sellest, kui kõrgel kohal keegi meist pingereas on. Sellised kohtumised ainult lisavad üksindust ja nukrust. Pärast akadeemilist testi olen suurest vaimsest pingutusest natuke apaatne. Õhtul enne erialakatseid kohtan Pirogovi pargis tuttavat filosoofiatudengit, kes samuti semiootikasse astuda üritab. (Ma ei saa tegelikult päris hästi aru, miks peaks keegi tahtma kaks korda ülikooli sisse astuda, sest üks kord on piisavalt jube.) Tudeng teatab, et ta minevat jooma. Küsin hämmeldunult, kas ta homme esseed kirjutama ei tulegi. ?No aga siis tulebki ju juua,? irvitab noormees. Lahkun temast suures imestuses: kuidas saab keegi sisseastumist niivõrd kergelt võtta?

Enne semiootika erialavestlust olen sellest kuulnud põhiliselt kahte asja:

1) Keegi tuttava tuttav jutustas, kuidas ta läinud vestlusele, pingutanud seal kõigest jõust, et endast targa inimese muljet jätta ning üritanud ühtlasi poole silmaga vaadata, milliseid tema intrigeerivaid-provotseerivaid lauseid ja seisukohti komisjon oma paberitele kirja paneb. Oma õuduseks nägi ta, et üks komisjoniliige joonistab hajameelsel pilgul paberiservale jäneseid.

2) Kõik asjaga vähegi kursis olevad tuttavad annavad näpunäiteid, kuidas vastata küsimusele ?Millist kirjandust te loete?? Kui oled raamatut käes hoidnud, ütle et ?olen sirvinud?. Kui oled ajalehest lugenud raamatututvustust, ütle et ?olen autoriga kursis, kahjuks pole veel tutvuda jõudnud). Kui oled lugenud põhjalikumat arvustust, räägi vabalt.

Eelnevast on ainult niipalju kasu, et nimetan erialavestlusel valitsenud õhkkonda hiljem ?jäneste-joonistamise-meeleoluks?. Mu käed ja hääl värisevad ning ainus raamat, mis komisjoni ees pähe tuleb, on ?Kolm musketäri?. Piirdun siiski sõnadega ?filosoofilisem kirjandus?. Lõpuks, kui ükski komisjoniliige ei näi enam isegi viisakuse pärast tahtvat midagi küsida, saadetakse mind minema. Lahkun Tartust masendunult.

Saan oma üllatuseks semiootika ja kulturoloogia eriala riigieelarvelisele kohale sisse.

Vahepala: kevad 2001

Väljavaade lõpetada ülikool kõrgharitud semiootikuna on hakanud aasta jooksul oma ebamäärasuses pisut häirima, niisamuti kaasinimeste jahmunud küsimused ?misasi on semiootika?? ning ?no, lõpetad ära, ja mis sinust siis saab??, mida väga tihti kuulda saan.

Ühel kevadhommikul enne kukke ja koitu Tartu bussijaamas istudes ja esimest Tallinna-bussi oodates (ma ei mäleta enam, mis asjaoludel täpselt) tekib mul – tõusva päikese kiirtes – kindel kavatsus eriala vahetada ning vaadata seestpoolt psühholoogiaosakonda.

Teine osa: suvi 2001, sisseastumine psühholoogiasse.

Kõik tuttavad on Tartust ära sõitnud, mistõttu on natuke igav. Tartu kubiseb abiturientidest, kes vestlevad tänavanurkadel närviliselt sellest, mitmendal kohal keegi pingereas juba on. Õnneks on linnas üks mu hea sõber, kes üritab samuti uuesti ülikooli astuda, et tasuliselt kohalt riigieelarvelisele pääseda. Tolgendame koos ringi ning joome siidrit. Õhtul enne akadeemilist testi tuleb meil spontaanne idee minna Atlantisesse, kus on Soulshine?i sarja hausipidu. Öö jooksul vaatame aeg-ajalt kella ning teatame teineteisele, mitu tundi akadeemilise testi alguseni veel jäänud on. Millegipärast teeb see meile kohutavalt nalja.

Viimaks leian end hetkest, kus akadeemilise testi alguseni on jäänud viis minutit; ja enam see nii väga nalja ei tee.

Pääsen siiski akadeemilise testi tulemustega edasi vestlusvooru.

Enne psühholoogia erialavestlust tean sellest ühteainsat asja: kindlasti küsitakse, miks sa seda eriala soovid õppima tulla. Üritan vestlusele eelneval päeval mingit vastust välja mõelda. Kevadhommik bussijaama pingil tuleks ilmselt siiski mainimata jätta. Samuti ei tohi öelda, et ?tahan inimestega suhelda?, kuna siis soovitatakse turule müüjaks minna. Keegi tütarlaps olevat öelnud: ?Tahan inimesi aidata.? Vastuvõtukomisjoni liige – nimetagem teda J.A. – oli talle omase irooniaga öelnud: ?Olen olnud psühholoog juba väga pikka aega, aga pole veel ühtegi inimest aidanud.? Tütarlaps vastas kärmelt: ?Siis oleks viimane aeg alustada.?

Et mul tõenäoliselt komisjoni ees sellist enesekindlust ei jätku, mõtlen välja paar armsat ümarikku lauset sügava huvi ja innu kohta. Paistab, et see oli taktikaliselt õige käik, sest saan psühholoogia erialale riigieelarvelisele kohale sisse.

Kokkuvõte:

Harjutamine teeb meistriks, ning minu teada pole veel olemas seadust, mis keelaks kasvõi kogu teadliku elu rebaseseisuses veeta, järjest erinevatele aladele astudes… aga esialgu tunnen küll, et kahest korrast piisab.

Põhiline kogemus, mida selle protsessi käigus sain: ülikooli juures on esmatähtis mängu sisse pääseda – saavutada enda immatrikuleerimine. Mis erialale täpselt, on juba teisejärguline. Sest ausõna, sees on soe ja mõnus, väljalangemine on tegelikult üpris raske (kuigi muidugi mitte võimatu!) ning eneseotsinguteks on jäetud piisavalt mänguruumi – paljukest neid siis ikka tudengikandidaatide hulgas on, kes juba hällist saadik surmkindlalt sotsioloogiat või materjaliteadust tudeerima minna on tahtnud.

Edu, sisseastujad!