Tallinna Ülikooli esmakursuslane Laura kirjutas seekord teemal – mis tunne on ülikoolis käia olukorras, kus mõistega loeng meenub enne videokõne kui klassiruum:

Esimesel korral, kui räägiti neti vahendusel loengute korraldamist, oli mu mõte esmakursuslasena automaatselt “Ei mis asja, ma küll tahan ikka kohal käia ja korralik olla ja loengutest viimast võtta.” Kuid kui fortuuna mängis mulle niimoodi kätte, et esmaspäeviti oli võimalik mõlemale loengule internetist kaasa elada ja kooli ei pidanudki ennast vedama, siis tundus see ikka päris ahvatlev. Seega, kui ma ühel esmaspäeval sisse magasin, siis ei olnudki vaja enam pikalt mõelda.

Ja ma avastasin endalegi üllatuseks, et mulle meeldib loengute salvestusi vaadata! Ma arvan, et me kõik oleme kogenud seda olukorda, kus sa tahad midagi mahukat endale konspekti kirja panna, aga õppejõud liigub juba edasi ja sa annad eelmise asjaga alla, sest sa ei taha uuest informatsioonist ilma jääda. Ja vot selle pärast mulle loengute salvestused meeldivadki.

Arvestades sellega, et mulle meeldib kohati päris mahukaid konspekte kokku vormida, siis sobisid mulle need salvestused ideaalselt. Neid saab ju pausile panna ja tagasi kerida, kui mingi lause minust mööda jookseb. Niimoodi jääb mulle isegi aega, et õppejõu slaididelt jooniseid enda konspekti kopeerida. Ma saan loengus kulutada iga alateema peale täpselt nii palju aega, kui ma ise soovin. Lisaks seadistan ma loengu tavaliselt veidi kiirema (vahel isegi 2x) kiiruse peale, seega mul kulub kokkuvõttes loengule vähem aega. Sellist luksust kohapeal käies ikka ei ole.

Kuigi netiloengutel on päris mitu plussi, on neil ka veidi nõrgemaid külgi. Kui ma veedan loengu reaalajas toimumise aja näiteks magades, siis pean ma hiljem leidma selle aja, et loengut järgi kuulata. Ma arvan, et see ei oleks nii suur probleem, kui ma ei käiks ülikooli kõrvalt tööl. Kui hommikul on loengud ja ma neid laivis ei kuula ning mul on tööl õhtune vahetus, siis lükkub nende loengute kuulamine hoopis teise päeva. Teistel päevadel tulevad aga hoopis uued asjad peale. Niimoodi on lihtne teha seda viga, et lasta tegemata asjadel ja kuulamata loengutel kuhjuda.

Kui aga mõelda õppetöö täielikult internetti ümber kolimisele, siis see hirmutab mind. Ma loodan, et me sellesse punkti uuesti ei jõua. Mõte sellest paneb mind muretsema. Kui me ei näe enam kursakatega teineteist, siis äkki jäävad mu kallid kursakad mulle kaugeks ning meil ei teki seda mõnusat ühtsustunnet kursusena. Lisaks annab füüsiliselt koolis käimine mulle selle ehtsa ja uhke tudengi tunde, sellest ei tahaks küll lahti öelda. 

Kokkuvõtteks on õppetöö osaline internetti üle viimine minu arust mõistlik. Vabadus ise valida, kas tahad kohal käia või kodust oma asjad ära teha, on väga “21. sajand”. Usun, et see võimalus võiks igati olemas olla, eriti arvestades praegust olukorda. Seda arvesse võttes ei tahaks ma kindlasti kogu õppetööd netti viia. Ülikoolis käimine on ka palju muud, kui lihtsalt loengutes käimine, ja ma usun, et rikka tudengielu elamine mõjutab suuresti ka motivatsiooni õppida.