Vaata pilte kaa : http://www.hot.ee/kopaonik/

MART : “KOPAONIKU MEELETUD PÄEVAD”

Kui asusin reisule minema, siis oli kohe alguses üks suur jama. Muki kiusas kaasa. Muki on see koer, kes teeb tööd seal msnis selle koerana, aga muidu on hull jauraja tüüp ja elab minu juures.

1 mai
Me siis Tultsiga lendasime kahekesi Frankurti kaudu. Frankfurdis on see hästi-hästi suur lennujaam ja siis seal juhtus see, et Muki pani vahepeal plehku, jooksis seal liikuvatel treppidel ringi ja me ajasime teda taga nagu opakad. Õhtuks jõudsime Belgradi, kõik olid seal suht väsinud ja nii ma olin mingi kohaliku bändi kõrtsu rokkimisel suht üksinda nendest psühholoogiatudengitest. Markko jõudis Riia ja Praha kaudu juba varem kohale. Grets oli ka varem kohal. Ja hääletajad Martin ja Sirts olid ka juba saabunud oma tripilt. Ma siis mingi nelja ajal hommikul ostsin veel kohalikust hamburgeriputkast mingi ölluse ja natsa magama läksingi.

2 mai
Sõitsime siis bussiga Belgradist välja 6 tundi Kopaoniku suusakuurorti, kus meil see kongress (www.efpsa18c.org) toimus. Ma siis olin ühes toas Tultsi, Markko ja Mukiga. Nüüd tagantjärele võib öelda, et nendega oli ikka väga raske koos elada. Üks hull koer ja kaks suurt jobutajat 😉 Ja keegi ei tahtnud kuulata mind, kui raske elu mul on, aga noh kokkuvõttes võib rahule jääda. Kuigi mul on tunne, et ma siiamaani olen seal toas ja käib mingi jauramise-une-naeru-idiootitsemise vahepealne olek, olen õnneilik, et olen jälle tugevamaks saanud. Eks see kongressil käimine olegi üks iseendaga tülli minemine ja siis jälle ära leppimine. Te üldse ei kujuta ette kui raske on minu elu. Võib-olla ma tellin natukese aja pärast takso.

Õhtul oli Welcome Party, ?So how many efpsa congressis you have participated before?? ?and how many years you have studied psychology? ?o really? ?how interesting? Ma ei taha olla paha eestlane, aga alguses vist oli tõesti kongressil palju bla-bla juttu, siukest mõttetut ila. Õhtuks olid kohal ka Tartust Endel ja Leelo, Tallinna Mairi ja Tartu Trinc olid veel koos duracellautojuhi Jaaniga tee peal, saabusid järgmiseks õhtuks. Oi kui tore on see, et eestlased on nii kreatiivne rahvus, et suudab välja mõelda nii palju erinevaid reisimismooduseid.

3 mai
Sel kongressil toimus kogu aeg üks suur pidev söömaorgia, nagu siuke rootsi laud, kus oli ikka igasugust davaari. Ja ütleb ju eesti vanasõnagi, et kui antakse, siis tuleb võtta. Praegu on mul tunne, et tegelt ka on mu kõht natuke rasvunud.

Oli siis selle kongressi ametlik avamine ja introduction lecture, üks kohalik professor rääkis päris mõnusat juttu. USE ? United States of Europe. We need to change the system of eduaction to deal with changes. Urbanism 50% – coping strategies. 2020 – europe has to import young people.

Lõuna ajal oli selle reisu toredaim päike, kuid kuna Eestis oli vahepeal totaalne suvi, siis vist oli meil suht mõttetu, et väga ägedat päikest väga palju ei näinud.

Õhtul oli siis Culture Night, kus iga maa andis oma nänni ja jooki,. Ja me panime hea nipiga, me panime Vana Tallinna põlema ja küll ta põles ilusti, kui välismaalased seda pitsist rüübata püüdsid. Lõpuks oli natsa naljakas vaadata ka kui osad inimesed natsa opakil olid sellest kultuuri tegemisest.

4 mai
Hommikul käisime ilusti Tultsiga jooksma ja leppisime kokku, et niimoodi ilusti läheme igal hommikul jooksma. Rohkem me sel kongressil jooksmas ei käinud, sest hommikud olid teistsugused kui see.

Sel päeval oli üks väga vägev workshop, kus teatri tegemise kaudu seletati mänguliselt elu. Ja siis pidi stseene lavastama, et inimeste vahelises suhtluses oleva vägivalla kohta oli ajurünnak ja siis valiti neli sõna välja, mille kohta inimesed lavastama hakkasid. Meie sõna oli ?nartsitsissim?. Ja meie grupis olid mina, Markko, Sveitsi Mara ja kaks Poola tüdrukut. Ja me lavastasime kuradima vägeva stseeni. ?Mirror, mirror on the wall who is the most excellent of us all? Mina mängisin meest, kellel on siuke peegel kodus ja igal hommikul hea tuju saamiseks kuulab peeglist kiitust. Ja Markko mängis minu peegelpilti peeglis ja tüdrukud tegid kolmekesi peeglit ja lõpuks mees lõhub peegli ära, sest küsimuse peale, kas tema peeglil on kõige parem asukoht maailmas ei suuda peegel enam valetada. Kõigile meeldis meie ?symbolic? värk ja kõik teised stseenid, mis tehti teistes gruppides olid ka väga lahedad. Endel mängis peol sebimist ja kui nad pidid maski tehnikat kasutama (panid üksteisel näod paika ja pidid neid kogu jutu käigus hoidma), siis ikka ajas naerma küll. Ja muidu mängisime seal workshopis igasugu ägedaid kisamise ja kivikuju mänge ka. Ja ma arvan, et kõik rahvuste paabli tüdrukud, kes sellest osa võtsid tahavad kord saada sellisteks naisteks nagu need kaks, kes seda korraldasid. Ja selle workshopiga sai mul enda jaoks ka jälle kord väga selgeks see, et teater on see, mida ma teha tahan.

Siis see päev oli meil veel totakad sportmängud, me Markkoga võtsime osa, söödsin talle sisse torti silmad kinni ja viskasime kossu vabaviskeid. Lõppkokkuvõttes jäi meie mansa teiseks ja meil ei õnnestunud olla mingi süsteemi järgi aardeleidjad.

Siis oli veel sel teisipäeva õhtul basseinipidu ka. Hästi vahva bassein meie kõrvalhotellis oli kogu aeg meie käsutuses. Ja see õhtu või täpsemini öö löödi seal basseini juures tantsu ja loobiti üksteisele basseinis plätut. Ma muidu ei ole kõva tantsuhunt, aga vahest natuke tantsin. Ja ma muidu ujuda ka väga ei oska, aga vahest natuke suplen.

5 mai
Kolmapäeva hommikul ma natuke vist pikutasin ja kurk oli mul natuke haige. Tults tegi mulle teed ja ma sõin mett. Ja siis õhtupoolikult oli mul ka oma presentatsioon teemaga ?What is your username??, rääkisin Eestis kasvavast internetisõltuvusest rate.ee näitel ja tõstatasin küsimuse, et äkki elame kõik kümne aasta pärast netis. Muidu seal osad ettekanded olid nagu täielik jama ja osad olid mingi hullud teadusprojektid, nende kõrval ma vist pole kunagi ülikoolis niimoodi korralikult käinud. Aga tegelt olen ma tark.

Siis me tegime see päev veel paar pilti mägedes. Noh natuke peab turisti panema ju ka.

Siis õhtul ikka rummi ja koolat natuke ja siis käisime ungarlaste toas külas ja mängisime seal vist ungari kaartidega natsa. Ja õhtul jälle ski-skola nimelises pubis oli vist see õhtu see rahvusvaheline üliõpilaskooslus disaster bänd, mis küll mängida ei osanud, aga oli vahva, sest laulud mida nad tinistasid olid üldtuntud ja kõik jorisesid kaasa.

Ja see õhtu oli mingi jama ka meie toa uksega ja saime ikka aru, et eestlased on ikka vahest mõnest välismaalasest erinevad. Meie ikka iga asja peale hulluks ei lähe, vahest on hea teisi naerda, kuigi see pole ilus.

6 mai
See päev oli ekskursioon, mis suurelt jaolt koosnes bussisõidust ja veine joomisest ja eestlased tegid omavahel niipalju nalja, et kogu buss kuulis kogu aeg meie rõkkeid. Eks see reisul ole ikka nii, et mingist hetkest hakkab totaalse ila ajamine ainult ja siis on kõik naljakas. Külastasime ka ühte veinitehast, kus oli maailma suurim veinimahuti Euroopas. Viis miljonit liitrit. Ma võib-olla kunagi kui tahan ära uppuda lähen Serbiasse tagasi. Aga muidu ma seal saalis istusmisest ja veini degusteerimisest osa ei võtnud, sest ma tahtsin murul lamada. Ja külastasime ka mägedes olevat üht kloostrit, kus mungad olid. See klooster oli ehitatud nagu meeletult rahvustava mäekülje vaate peale. Super. Kui ma kunagi tahan, et te kõik oleksite mitte olemas, siis ma mitte ei hakka teid ära hävitama vaid lähen vist Serbiasse tagasi.

Õhtul oli national dinner mis oli suht sarnane tavalise rikkaliku õhtusöögiga. Ja õhtul jaurasime seal ühes teises ungarlaste toas kaarte mängides. Neid ungari kaarte, kus on palju pilte ja pildid võivad olla erinevad numbrid. Ja mu koer muki ka jauras jälle see õhtu ringi. Ja teate mis nad seal lõpuks kongressil arvasid ?Where is that lunatic estonian who thinks that his dog is alive?? Kui te tahate olla inimesed, siis ärge mitte kunagi kahelge selles, et kas muki on elus või et kas ta ikka alati saab minust aru. Jah kuigi ta on üks paras jonnja ja temaga pole alati kõige lihtsam, on ta ikkagi minu Muki ju.

7 mai
See reede ma magasin pool päeva vist, sest sain alles hommikul voodi. Tegelt ma ei maganud sel kongressil üldse mitte palju. Tults ja Markko meie toas küll kogu aeg magasid, aga mina ei maganud. Mina tegin rasket tööd. Enese leidmise ja kaotamise töö pole üldse kerge teha. Ja siis läks meie vets ka umbes katki, vett ei saanud enam kinni. Ja kugi kõik tegid meeleheitlike torumehe ponnistusi ei saanud me seda lõpuni terveks. Isegi Muki ei saanud.

See päev oli ka Special lecture, kus üks kohalik Andy Warhol reklaamiguru rääkis meile, et idee on kõige tähtsam. ?I don“t make money. I make ideas that make money?. Lasi lavapeal õhupalli katki ja näitas seal oma reklaaminalju. Muidu tore värk, aga ideed on küll kõik siin maailmas, täiesti nõus, aga kui sul pole teadmisi, oskusi kuidas oma ideid realiseerida, siis kahjuks on see surnud idee selle maailma jaoks.

Käisime see päev jälle Tultsiga ujumas ja õhtul oli jälle üks suur jauramine, ma võtsin end korra koridoris riidest lahti ka, sest vahest tuleb ju siuke tunne, et tahad end koridoris riidest lahti võtta. Suhtlesin välismaalastega ja hüppasin ringi, hommikul sain tuttu.

8 mai
Väga enam loengutesse ei jõudnud, sest graafik oli lihtsalt nii tihe. See päev oli kongressi ametlik lõpetamine ja emotsioonid, emotsioonid. Noh tegelt oli isegi minu arust hästi organiseeritud kongress. Kuid lauseid ?I have know 150 very good friends all over Europe? ?And I definently come back next year? ma nii kergelt ei loobiks. Aga mõnes mõttes on väljamaalased ka ägedamad kindlasti kui me, et pole nad nii egod ja natsa vahest külmad, kuid selles olen ma täiesti kindel, et kui meie oleme soojad, siis meie soojus on midagi teistmoodi. Seda ütlesid välismaalased ka ise. Ja teate ma armastan seda soojust. Aga ägedate Sveitsi tüdrukutega saime jutule, õpetasime neile eesti keele põhifraase ja ikka pakub sellele maailmale huvi Eesti õäüö.

9 mai
Hommikul bussisõit tagasi Belgradi. Buss tuli hiljem kui pidi ja siis oli rahvast täis ja kõik magasid, aga mina ei maganud, sest mina ei saa bussis magada. Endeli, Tultsi, Markkoga käisime kohalikus suurel-suurel maaalal oleval pargis-kindlusevaremetel, hästi vahva koht keset linna. Ja Belgradis saavad kokku ka kaks jõge (Doonau ja Sava) ja siis seal on siuke tohutu suur saar keset jõesoppe. Ja muidu ma selgitan natuke asja. Et kui te arvate, et Serbias käib endiselt sõda, siis see on suht möödas. Kuigi Kosova (seal on endiselt segased lood) on suht lähedal nii Belgradile kui Kopaonikule, siis viimati pommitati Belgradi Nato poolt Milosevici tõttu 1999 aastal kolm kuud. Ja kohalik kõige vahvam tegelane, tüdruk Sanda (väga lahe kuju, kogu aeg sebis ringi, siuke emotsionaalne ja tore kondine karakter, kuigi kogu aeg oli suits ees, seal tegelt suitsetasid kõik, isegi raamatupoes kliendid suitsetasid) rääkis kuidas need kolm kuud olid. Päris siuke emotsionaalne jutt oli. Tegelt me ei kujuta seda ette, kui ise pole midagi sellist läbi elanud. See lihtsalt paneb neid inimesi palju rohkem hindama. Ja tegelikult üleüldse teate mis, Eesti on ju paradiis, sest siin on kõigil nii poliitikast kui usust suht ükskõik. Enamus kohtades maailmas on nagu need kaks asja kõige-kõige tähtsamad ja nende pärast tapetakse ja tehaks üksteisele paha. Aga meil on savi. Ei oska mõelda, kas see on ainult hea, midagi halba hoiab see ära, aga ka nähtavasti ka midagi head.

Muidu veel jõime viimased õlled, veinid Serbia territooriumil ja õhtul veel osade inimestega istusime ühes kenas kohas.

10 mai
Kell 4.30 oli meil Tultsiga äratus. Kell 6.45 läks lennuk Frankfurti. Paljud inimesed reisisid väikeste lastega ja kogu lennuk oli kisa täis. Suht raske lend oli, aga ma vaatasin lastele silma, siis nad niipalju ei jonninud. Frankfurdis ootasime kolm tundi, rääkisime Mukiga ja lendasimegi tagasi Eestisse. Oli hea tagasi jõuda healt reisult.

Aga üks on nüüd selge. Et Muki läheb vanni. Ta on suht must reisimisest. Aga päris vanni teda emme ei taha panna vaid hakkab teda vannitama mingi vaibapuhastamispulbriga. Aga muidu aitäh sõbrad ja elu toreda reisu eest. Ja vabandust kui midagi arusaamatuks jäi.


TUULI : “I “ve got 150 new friends….”

Oled sa kunagi naernud nii, et kõht on krampis, jalad nõrgad ja muud ei jaksa teha kui lihtsalt põrandale pikali visata? Oled sa kunagi joonud rummi kokaga nagu limonaadi? Oled sa kunagi prõmminud vastu hotellitoa ust, sest võti on jäljetult kadunud ja toast kostab arusaamatuid häälitsusi? Oled sa kunagi aja peale dussi all käinud? Oled sa kunagi kuus tundi bussis veini tinistanud? Oled sa kunagi kärsitutele välismaalastele õpetanud, kuidas põlevat vana tallinnat juua? Oled sa kunagi elanud nädal otsa ühes toas koos kahe seksinäljas maailmavalus poisi ja plüüsist koeraga?

Mina olen. ? Oh really? How interesting!? ütleks seepeale iga teine välismaalane. Mitte et neil sest sooja ega külma oleks, aga lihtsalt nii on viisakas öelda. A eestlased pole ses mõttes eriti viisakad. Eestlane igaüht kallistama ja põsele suudlema ei hakka ja igaühega kahe päevaga ?spiritual bond? i ei teki. Nende ?wet-drinking culture? näeb ette, et kui lennukis antakse tasuta sampanjetit, siis tuleb seda võtta isegi siis kui see maitseb nagu hapu tammevaadi leotis; et kui sind külla kutsutakse, siis tulebki minna isegi kui võõrustajad mõne ajapärast vaikselt lahkuvad; et kui sa tahad keset koridori pikali visata või riided seljast visata, siis sa seda teedki; et kui sa tahad eesti keeles mõne välismaa tüdruku suurt peput või väikesi rindu kommenteerida, siis sa seda teedki.

Käisime Kopaonikus, Serbia ja Montenegro suusakuurortis. Praegu seal eriti suusatada ei saa, praegu pole hooaeg, tõstukiga saab sõita küll. Seekord toimus seal hoopis EFPSA 18. aastakonverents ?Communication?. Teaduseks seda üritust nimetada oleks ilmne liialdus, meeletuks tõmbamiseks vast. Kuigi, ega me täiesti ei pormotistunud. Vinge muusikateraapia workshop toimus. Nii vinge, et inimesed ei tahtnud pärast lõppu ära minna, jäid veel igast küsimusi esitama, suitsetama ja pilli mängima. Äge presentatsioon ?What is Your username?? esitati. Nii äge, et pärast küsiti, kas sel teemal ka poliitilisel tasandil midagi ette on võetud.

Pidutsemist tuli ette küll: eestlaste ?punkris? e. tuba nr. 118-s, kohalikus ?suusakoolis?, basseinis, hotellikoridori põrandal, ungarlaste pool….See muutus kuidagi normaalseks elurütmiks juba, et öösel magasid paar tundi kui sedagi, hommikul koperdasid sööma kui jõudsid, tiksusid mõnes loengus või workshopis kui jaksasid, pealelõunal tegid õues väikse tiiru või sulistasid basseinis kui just ei maganud ja õhtul…. teadagi mis 😉
Mõned asjad läksid katki: meie ekskursioonibuss teel mungakloostrisse, meie toa vetsupott mingil teadmata hetkel ja ühe serbia tüdruku süda ühel meeletul ööl. Bussi parandasid bussijuhid ära, pott ja tüdruku süda …?

Reisil olles inimesed muutuvad. Ei, tegelikult ei muutu, lihtsalt sellised omadused, mida enne pole märganud, tulevad välja. Eriti mis puutub inimestesse, keda sa arvasid tundvat. Ma ei tea, ei oleks selle peale tulnud, et keegi võiks laulda jumalast mööda viisiga ?kui on meri hülgehall? ja keegi võiks mulle kohaliku ööklubi vetsus pohmas peaga armastust avaldada….

Kui sa elad kellegiga kümme päeva ühes toas, siis võib juhtuda, et lähete riidu, see on suht tõenäoline. Aga siis ei lähe kui te üksteist kogu aeg norite, kamandate, üksteise üle naerate, koos teiste üle naerate, koos napsu võtate ja üksteise vastu head olete. Siis ei lähe, aukas.

Ja mis sest, et naiste ja meeste vahe on see, et ühed lihtsalt toodavad peale ja teised mitte ja ühed teevad tühja koha pealt plaane ja teised teevad tühja koha pealt tegusid, ikkagi oleks elu ilma päikese, ägedate inimeste, msn-i ja armastuseta suht mõtetu.


MARKKO : Niisiis…

see ei tohiks enam kellelegi saladus olla, et järjekordselt toimus igaaastane EFPSA kongress. ajaks teine kuni üheksas mai kaks tuhat neli. teemaks kommunikatsioon. järjekorranumbrilt juba kaheksateistkümnes. ja kohaks oli serbia ja montenegro pealinnast belgradis kuue bussisõidutunni kaugusel asuv mägi nimega kopaonik. mitte, et me ilma mingisuguse peavarjuta kusagil lumehanges oleksime elanud, aga selle hotellikompleksi nimi jäigi mulle kuni ürituse lõpuni arusaamatuks.

eesti delegatsioon oli taaskord oma suuruselt esirinnas, jäädes alla ainult ?veitsi, horvaatia, hungari, hollandi ja kohalikule serbia esindusele. kokku oli esindatud üheksateist riiki umbes saja kuuekümne osavõtjaga. niisiis startisid maarjamaalt balkani poole kõikvõimalikel ja võimatutel viisidel tults, mart (ja tema koer muki), grete, siiri, martin, mairi ja juno pedast, leelo, endel ja trinc tartust ning jaan.

kõige esimestena pühkisid kodumaa tolmu jalge alt siiri ja martin, kes alustasid kahekümneseitsmendal aprilli lõunal tallinna piirilt hääletamist. loo kirjutamise hetkel pole nad veel tagasi jõudnud, aga sinna jõudmine võttis neil aega ainult neli päeva ja natukene räsitult olid nad ühed esimesed, kes belgradi jõudsid. mairi, trinc ja duracell-autojuht jaan vallutsid serbia autoga. seda küll pisikeste komplikatsioonide ja akstsessidega, aga kohale jõudsid ka nemad. ülejäänud olid nii ludrid ja laisad, et otsustasid mugavuse kasuks ja reisisid lennukiga. igaüks küll erinevaid teid pidi – endel läbi praha, mart ja tults läbi frankfurdi, leelo läbi budapesti ja sealt edasi rongiga. grets oli kohe niivõrd tegus, et sõitis paar päeva enne serbia kongressi lõppu edasi saksamaale tööasju ajama ja mina kimasin autoga riiga ja sealt plekklinnutiivul kiire põikega läbi müncheni belgradi.

järgmisel hommikul alustati nagu kilud karbis ülerahvastatud bussis reisi sihtpunkti poole. buss liikus aina aeglasemalt ja aina kõrgemale mägedesse. aga jõudis lõpuks ikkagi kohale. mõne aja pärast jõudis ka teine bussitäis osalejaid ja sotsialiseerumine tutvumispeo näol võis alata. kohe vaadati, katsuti, maitseti üle kohalik minimaalne ööklubi, mis järgnevate päevade jooksul sai õhtu lahutamatuks osaks.
kohe peale kolmanda bussi saabumist järgmisel hommikul võis kongressi ametlik osa alata. avamine, riikide tutvustamine ja sissejuhatav aktuaalne loeng psühholoogia tulevikust. lektoriks oli keegi professor, kes hiljem, rahvuslikult õhtul näitas üles oma suurt huvi ja teadmisi eesti ja selle ajaloo kohta. nagu juba sai mainitud, toimus mõned tunnid hiljem rahvuslik õhtu, mis siis tähendab, et iga maa teeb pisikese presentatsiooni oma kõige rahvuslikematest ja parematest müügiartikklitest. eesti boksis, kus askeldasid baarmanid mart ja markko oli meeletu tung põleva vana tallinna järele, mida õhtu lõpuks kulus nii umbes viis-kuus pudelit. aga kujutage ette nüüd, et esindatud on üheksateist riiki, igaüks oma napsu ja maiustusega. see tähendab väga valulist algust järgmisele päevale.

national eveningu valu aitas pühkida järgmine, seminaride päev. välja oli pakkuda midagi igale maitsele – alates teatrist lõpetades oraganisatsiooni teemadega. mart, markko ja endel käisid seminaril, mille nimi oli communication through theatre. mart ja markko lavastasid koos kahe poola ja ühe ?veitsi tüdrukuga nartsitsistliku loo “mirror mirror on the wall”, kus mart oli eneseimetlejast peegliomanik ja markko tema peegelpilt. endel tegi koos serblastega peostseeni, kasutades selleks erinevaid ?anreid – melodraama, muusikal, komöödia. vägev oli. et õhtused peod üksluiseks ei muutuks, võeti see kord riideid vähemaks ja siirduti basseini äärde tralli korraldama.
just praegu oleks paras aeg rääkida ühest tegelasest, kes ka eespool ära mainitud sai – mardi koer muki. muki on selline vigureid täis pehme ja karvane koer, kes tallinnas salaja mardi seljakotti puges, frankfurdi lennujaamas ära jooksis, serbias välismaa tüdrukute südameid võitis, intriige punus ja igasugu muid ulakusi korraldas. tallinnasse jõudes oli ta nii must, et mardi ema pidi teda vaibapuhastusvahendiga tükk aega küürima, et karv jälle läikima hakkaks.

edasised päevad kulgesid erinevate workshopide ja ettekannete tähe all. meie tüdrukud – tuuli, grete ja mairi tegid väga vahva muusikateemalise töötoa, mis sai ka peaaegu täies pikkuses filmilindile. mart esines ettekandega rate.ee fenomenist ja teised, kes ei teinude ei seda ega teist olid lihtsalt tublid.

neljapäevasel päeval nägi plaan ette ekskursiooni lähedalasuvatesse maalilisematesse paikadesse. osadesse nendest me lõpuks isegi jõudsime, aga enamasti tähendas see meeletut bussis loksumist, suuri koguseid veini ja pidevaid peatusi. küll oli ühe bussi salong suitsu täis, siis juhtus teisel bussil midagi ja oli vaja igasugu külakestes niisama peatuda. aga kogu mägiralli korvas lõpuks üks ilus mungaklooster. kui ma kunagi maailmast ära tüdinema peaksin, siis lähen raudselt sinna peitu kõige hea ja halva eest. ja veinitehases käisime ka.
ahastamapanevalt suured veinimahutid olid seal – kõige suuremas oli kuus miljonit liitert veini. meile nii palju proovida ei antud, saime ainult topsidest natsa maitse suhu ja edasise pidid juba putkast ostma, kui isu tekkis.

reedene päev oli kuidagi imelik. nagu ei toimunudki mitte midagi. keegi serbia kohalik andy warhol käis rääkimas, aga keegi ei sattunud temast eriti vaimustusse.

ühe asja torkan siia vahele. vahest võib jääda mulje, et seal ainult üks suur trall toimuski. osade jaoks see võibolla oligi nii, aga nenedele, kes european boardi või maakeeli vist ümarlauda kuulusid oli see ränkraske töö. suur kummaardus neile kõigile, sest vabatahtlikult ja sellise entusiasmi ja pühendumusega inimesi ei kohta just tihti. trinc ja mairi ja kõik muud EB’d olid ülemõistuse tublid.

laupäeval hakatigi otsi koomale tõmbama. parimad said tunnustust, valiti EFPSA’le uus president, uued EB personid, võeti vastu uued liikmed – leedu ja hispaania, öeldi tänu- ja kiitussõnu ja tehti grupipilti. lahkudes pillasid hästi paljud selliseid lauseid nagu i’ll definetly come back next year, i now have hundred and fifty new friends ja i like you, aga tundus, et just eestlased olid nendega natsa kitsid. võibolla on see meie loomuses mitte tühje sõnu pilduda ja natukene kõrki olekut üles näidata. aga kui üks eesti poiss või tüdruk midagi ütleb, siis ta seda ka ikka mõtleb ja kui ta kellegagi sõbruneb, siis mitte pealiskaudselt vaid ikka mõnusalt ja soojalt, mida tihtipeale ka kuulda oli. kuna esimesed bussid startisid belgradi poole juba kella kahe aeg öösel, siis loobuti klubikülastusest ja tekitati koridori baariõhkkond. ühiselt lõpetati veel viimane vana tallinn ja läbi ta oligi.

aga mitte kõigi jaoks, sest markko, tuuli, mart ja endel veetsid veel ühe õhtu belgradis lõbusalt aega. koos kohalike organisaatorite vlada ja sandaga, soome, portugali ja norra lastega.

serbia onn selline maa, kuhu ilmselt poleks muidu sattunud ja see oli veel üks kongressi lisaboonus. ma mõtlen, et ilmselt arvab kogu eesti delegatsioon nii. meil oli huvitav – saime targaks, jaurasime, möllasime, ujusime, laulsime, tantsisime, saatsime osakonnale postkaardi, käisime metsas ja mägedes jalutamas, mängisime kaarte, istusime koridoris, käisime loengutes, iga päev sõime natsa, istusime välikohvikus ja vaatasime õlle kõrvale päikest, tegime kohalikus klubis tormi, kui aega üle jäi siis magasime, kommunikeerusime.

karta on, et paljudele võib see jutt arusaamatuks jääda, sest tegelikult on nii palju, millest rääkida.

aga äge oli,
päikest
markko

Categories: vanasait

0 Comments

Leave a Reply