24-29 aprillil, 2003 toimus Portugalis, Porto linnas Euroopa Psühholoogiatudengite Assotsiatsioonide Föderatsiooni (EFPSA) XVII. kongress teemal ?Emotsioonid?. Emotsioone käis mõistagi hankimas ka Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühenduse (EPSÜ) kümnepealine esinduspere Tartu Ülikoolist ja Tallinna Pedagoogikaülikoolist.
Kongressist kujunes kirjudes toonides aprillinädal, millest seni silme ees mitmeid värvikaid noori nägusid, sekka ka mõned kauged kontuurilmed eemalt, poodiumilt, ettekandelaua tagant, kümneid meetreid kuulajatest eemal, keset paatospunast saalilahmakat.
Porto ise oli mõistagi lummav: maailma vanimaid linnu, mis end mugavalt Douro jõe põhjakaldale välja sirutanud, tervitas küünilist põhjamaalast oma laisa rutiinivaba atmosfääriga. Mööda avarat jõevett, otse ennenägematult kolossaalsete silla-arkaadide alt läbi, transportisid vaadilaadungiga iidvanad jollid oma väärt kraami kuulsaisse portveinikeldreisse vananema. Kaldamadalasse pikemateks aastateks puhkama jäänud vildakad kalurilaevukesed mõjusid sama loomulikult kui kirjukeraamiliselt plaaditud kiitsakate elumajade kräämulistele rõdudele riputatud hele ihupesu. Põhimarsruut noortehotelli ja konverentsiruumide vahel kulgeski mööda kitsukest jõepromenaadi, erivärviliste nukumajade servast otse künklike ja veidi räpakate labürinttänavate keskele.
Hilisõhtustelt üritustelt ei saanud aga mööda valgustäpp-peegeldusist ehitud jõevee kaldaserva magamispaika küll erisuguses vaikses romantikas jalutada, sest üks õige portugali noor mehepoeg ei saa ju oma näilisel lemmiktegevusel, uljalt mööda linna ringi kihutamisel, ühelegi naisele tähelepanu pööramata jätta. Nõnda tuligi süsimustalt läikiva Douro sõõrmeidjahutavat ?ookeani läheduse hõngu? nuusutada lärmakate hõigete ja signaaliandmiste saatel. Samas tuleb ka kohe ära öelda, et portugali mees ei ole päris selline, kes tuleks tänaval eesti tüdruku kätt paluma ning igavest õnnepõlve tõotama, pigem lärmitseb ikka ohutult distantsilt. Võiks öelda, et Põhja-Portugali inimene on tegelikult isegi suhteliselt tõsine ja endassetõmbunud, ka tänaval ei kohta just liialt palju heatahtlikke naeratusi. Aga sellest ka väga suurt kimbatust või meeleheitepuhangut ei tekkinud, sest Euroopa eri nurkadest kohale sõitnud tudengiseltskond oli juba iseenesest väga häälekas ja rõõmsameelne.
Viimase kahe EFPSA kongressi põhjal võiks vist meelevaldselt järeldada, et mida eksootilisem sündmuspaik, seda kehvemini organiseeritud üritus. Portugalis ei olnud sündmus asjalikust küljest küll nii koomiline, kui Türgi kohtumisel aastal 2002, kus enamus loenguid lihtsalt toimumata jäi. Siiski ei alanud Porto kongressil ükski sündmus, alates ettekandeist ja lõpetades söömisega, enne vähemasti pooleteist-tunnist viivitust. Ööbimiskohas aga puudusid põhjalikumaks sõbrunemiseks igasugused võimalused sest pärast kella kümmet õhtul hakkas korpulentne noortehotelli portjee kurjal ilmel ringi käima ja inimesi viipekeeli öörahule manitsema, mistõttu üliõpilastel tuli kas häälekalt õõtsuvaile naridele puhkama turnida või jahedas aprilliöötuules jõe äärde lonkida.
Tegelikult kujuneski kuuepäevase ürituse leitmotiiviks rahutu ootamine: konverentsisaali ukse taga, söögisaali ukse taga, kontserdisaali ukse taga? Nii see ka (küll mitte ainukeseks, kuid) ehk kõige põhilisemaks ?rahvaste sõbrunemise? viisiks-võimaluseks ka jäi. Välja arvatud muidugi eestlaste puhul, kes enamjaolt vana hea kombe kohaselt omaette gruppi hoidsid ning äraseletatud ilmeil peenikest, kui mitte laia naeru pidasid. Ja vaatamata suurtele viivitustele, näis ainult varahommikune loengutele viiv buss lahkuvat piisavalt täpselt (samas tuli ju tudengid traditsioonilise ootamise tarbeks piisavalt varakult kohale transportida), sest uneseguseid Euroopa psühholoogiaõppureid võis näha veel keskpäevalgi väikeste sakris vooridena pea tunnijao jalutuskäigu kaugusele konverentsipaika lonkimas. Eks ta ole, lõunamaine ?manjaana?, ära harjumise asi. Kuigi kärsitu Eestlane teeb veel kongressi viimasel päevalgi suuri silmi, kui kõik ei laabu plaanitud ajakava kohaselt, õpib ta varsti, et kohale tuleb saabuda minimaalselt pool tundi hiljem, parem olgu selleks ühikuks aga tund, siis võib ootamisse tõlgendada ka annuse poolmasohhistlikku romantikat.
Psühholoogiatudengite kokkureisimise põhjuseks ei ole aga mitte ainult üksteise nägemise rõõm vaid ka väike uudistamisemoment, mida võõrustaval riigil on psühholoogia valdkonnas näidata-pakkuda. Kui välja arvata tudengite endi poolt esitletud (kohati väga vaimustavalt eeltöömahukad) ettekanded ning Euroopa Diplomi tutvustus ja selleteemalise laiaulatusliku uurimuse tulemuste peegeldamine, oli aukartustäratavalt distantsi rõhutav esinemispoodium valdavalt Portugali ?professor doutor? ja ?professora doutora?-de päralt.
Üks väheseid külalisprofessoreid, Irwing B. Weiner Lõuna-Florida Ülikoolist, kes rääkis emotsioonide psühhopatoloogiast, tegi seda sümpaatselt, huvitavaltki. Ja olgu, et tema ettekandes ei olnud ka midagi raputavalt uut, mis kuue kuu järel kirkalt meeles püsiks, eristas teda teistest esinejatest ometi üks väga oluline detail: tema inglise keelt oli võimalik mõista. Muul juhul kujunes neljapäevane loengutejada rohkem ja vähem mõistetavate portugali aktsentide paraadiks. Nagu Hispaania külalisesineja määras juba esimesel loengupäeval edaspidiste ettekannete tooni: ?I appologize for my accent for it is not as perfect as it should be.? Kui siia juurde kujutleda umbes tuhandele külastajale mõeldud, kuid püsivalt kuuendik-täidetud hiiglaslikku konverentsiruumi, kus vähegi lühinägelikumale jälgijale igasugune visuaalne materjal, kaasa arvatud lektori näojooned, tabamatuks jäid ja mõte aeg-ajalt punaste toolide vahele rändama jalutas, pole ime, et oluliselt sügavamad muljed ettekannetest jäid olemata. Väiksem auditoorium, kus tudengitel polnuks võimalik niiöelda laiali pihustuda, oleks pannud üliõpilased kahtlemata suuremas üksmeeles kaasa mõtlema.
Eelnevail põhjustel kujunes suure hulga osalejate lemmikuks kunstiteraapia nime kandev rõõmus sessioon, kus saalitäis kuulajaid muusika saatel üles-alla hüppama, tantsima, õhupallidel sõnumeid lennutama ja püünel etendatavat psühhodraamat jälgima paluti. Seetõttu, et tuli oma jäsemed keha alt välja liigutada ja teistega naeratades suhelda, möödus aeg ruttu, kuid miski ei võida omas eneseiroonilisuses puänti, mis koorus viimase ettekande lõpuks.
Óscar Gon?alvese ettekanne valgustas füsioloogilist käsitlust emotsioonide olemusest, pärast mida arenes professori ning agaramate portugali noormeeste vahel väike arutelu psühhiaatria tulevikust lähima kümne aasta lõikes. Tekkis küsimus, kas psühhiaatria kui eraldi meditsiiniteaduse haru ei ole mitte oma olulisust kaotamas, kui juba praegu perearstid näiteks antidepressante välja kirjutavad ning füsioloogilisest aspektist varsti kõik nii selgelt uuritud ja mõistetav on. On?s nõnda, et niiöelda üldine meditsiin psühhiaatri funktsioonid ajapikku üle võtab? ?Ma luban, see on viimane küsimus, kuid mis siis ikkagi saab, kas psühhiaatria sureb välja?? kõlas kogu Porto kongressi viimane küsimus asjalikuilmelise peakorraldaja enese suust. Pärast mõningast kõhklevat vaikust kõlas Gon?alvese prognoos, milles sõnas ?Jah, paraku on see nii, viie kuni kümne aasta jooksul ähvardab psühhiaatriat kui eraldi meditsiiniharu väljasuremise oht.? Vaikus. ?But psychology, I am sad to say, is already dead.? Vaikus, ettekande lõpp.
Ja mitte, et portugali austatud neuroteadlase väide millegi enamana, kui tema enese subjektiivse nägemusena tõlgendatav võiks olla, siis psühholoogiakonverentsi lõpulausena joonistas säärane kohtuotsus eneseirooniliselt humoorika täpi sellele natuke logisevale (Portugali) psühholoogiatudengite kongressi i?le.
Vaatamata sõbralikule aasimisele, oli Portos ometi tore, väga-väga tore! Sest, linn oli kaunis ja ka kolmetunnised ootemomendid poleks saanud võtta kongressilt kordumatult huvitava kogemuse väärtust. Veelgi enam: kirjeldamatult südantsoojendav ja lahe on kohata pingevabas keskkonnas, samas ruumis korraga sadu noori, keda ühendab üks eriala ja huvi, kes õpivad eri keeltes samu termineid ja tunnevad sarnaseid definitsioone. Kui nendega siis mõningaid maailmavaatelisi ja erialaseid küsimusi arutada, võivad kooruda suisa fundamentaalselt suurepärased ideed? Ja vaatamata eneseiroonilisele väljendusele eestlaste ?ühtsustunde? suhtes ülal pool, võin kinnitada, et tegelikult on ka meie põhjamaised küünikud suutelised leidma väga armsaid sõpru-mõttekaaslasi, kui nad hulga välispsühholoogidega nädalaks ajaks samasse ?katlasse? lubada.
PS. Ülalolev jutt on algselt kirjutatud EPL Laualehe tarbeks.
0 Comments