Roheline rebane jalutas metsas
nina püsti, saba kohevil, ihkas seiklusi
Roheline rebane kapsas linna
uudistas ja leidis ülikooli
Roheline rebane sattus inimeste keskele
häbenes ja oli siiras
Roheline rebane leidis sõpru
võttis ja andis tagasi
Igaüks on olnud roheline rebane
lugu interneti avarustest, aadressilt www.seitse.ee/rohelinerebane
väsinud, aga õnnelike nägudega istusid viimased värsked rebased, ristijad ja muud asjapulgad, kellel aega ja jõudu jätkus laupäeva õdaku tristani ja isolde juures kohvikus. vastavalt tervislikule seisundile lasti kohvil ja õllel-hõõgveinil hea maitsta, meenutati eelnevat nädalat ja tehti metsikuid plaane tulevikuks.
kõik viimasepeal kavalalt ette valmistatud, läks uute ja teadmahimuliste testimine täie rauaga lahti juba esimesel septembril. laboris võtsid neid eriti steriilses keskkonnas ja täie tõsidusega vastu laborant margus ja assistent stas, kes olid parasjagu ametis markko aju alfa-lainete mõõtmisega. nagu juba öeldud oli kõik eriti steriilne ja viidates sellele üllatunud-jahmatunud-kohkunud noori ukseaugust kaugemale ei lastud. teate, see oli ilmselt hea ka, sest kui keegi oleks sügavamale laborisoppidesse pääsenud või oleks kaarle kaamera tagant piuksatanud, siis oleks asjaosalised laborandid-assistendid-katsejänesed kohe metsikult naerma hakanud ja ennast reetnud. aga ikkagi on ilgelt tore vaadata neid nägusid, mis kõik arvavad, et sukelduvad kohe esimesel päeval eriti akadeemilisse keskkonda ja siis selline pisike krutski algatuseks ära keeratakse. ma ei tea, kas see nüüd ehmatas kedagi või mitte, aga laborist on saanud esmakursuslaste seas nüüdseks väääga ebapopulaarne koht. olgu, see selleks.
läks mööda täpselt kolme nädala jagu päevi. esmaspäeva õhtul kogunesid kõik rohelised, kollased ja punased peamaja kohvikusse, et süüa kandiku peal ette tassitud lillkapsast-porgandit ja kui aega üle jääb, siis üksteisega sutsu lähemalt tutvust teha. umbes nii palju, et keegi kedagi enam teietama ei peaks. loomulikult selgitati ka võitjad kohustuslikus bingo voorus ja jõllitamisvõistluses. tehti teatrit ja mairi pidas sütitava loengu epsü-st.aga ega miski hea ei saa lõpmatuseni kesta ja pärast seda, kui kohvikus pillid kotti pakiti siirdus suurem osa seltskonnast nokusse. kõik olid korralikud, keegi ennast mälu piirini täis ei imenud ja nats pärast uue päeva saabumist kobistasid kõik kas üksi, kaksi või veel rohkemakesi oma kodudesse. et juba järgmisel päeval triksis-traksis olla.
teisipäev. ruum K-116. kõik rebased istuvad vaikselt. Oli saabunud age kontrollida nende vaimseid võimeid. Tundus, et kõik said edukalt hakkama. sellest andsid tunnistust hulgaliselt põrandalt leitud näritud otstega pastakad ja murtud harilikud. Kui keegi arvas, et pääseb ainult testi täitmisega, siis ta eksis, rängalt eksis. Et vältida lamatisi, pandi teadmised proovile ka praktikas. Rebased ründasid osakonnas Karini lauda, kogusid allkirju sellistelt tuntud tegelastelt nagu paljundajatädi ja Turva Mees ja ajasid niisama kõiksugust mudru kokku.
Ja mis kogu loo alguses täiesti ununes ? rebased jaotati ujeda tutvumisõhtu lõpuks viide erinevasse paradigma võistkonda, mis siis järgnevate päevade vahel omavahel erinevates traditsioonilistes ja mittetraditsioonilistes mängudes võistlesid. Aga seda sõbralikult, sest ei ole vaja ju murtud luid ja lõhkisi kulme, peaasi, et kõigil tore oleks.
Saabus kolmapäev. Labori ees patseeris ringi Tuuli, selline nägu peas, et kohe-kohe hakkab midagi suurt juhtuma. Ja hakkaski. Peamaja fuajees eraldati lindiga osa põrandast, Mart, Margus, Aleksei ja Markko pugesid vanakooli libuvatesse kostüümidesse ja aeroobikakununganna Tuuli eestvedamisel läks lahti ennastunustav sportlik hommikupoolik. Nagu sukk ja saabas, käivad kokku ka rebaste aeroobika ja meditatisoon. Viiruk ja Ave vennaraasu lõdevstav meditatsioonilint viisid algatuseks kõik transi servale, et aeroobika saaks ikka õiges meeleolus alata. Ja ets kae, medieerivaid-tantsivaid rohelisi oli tulnud uudistama maailmatu hulk teisi tudengeid, osadel suu lahti vajunud, osasid täiesti külmaks jättes. Aga ega kogu aeg ei saa ka ainult tantsida, sest kõik tahavad ju targaks saada. Ja et targaks saada, peab käima loengutes. Ja et eriti targaks saada, tuleb külastada dotsent Puusilla loengut ?sissejuhatus eluprobleemidesse?. Ja keerulisi probleeme, mille üle vaielda-arutada-diskuteerida oli Pusal palju. Aga et keegi ennast üleliia probleemsena ei tunneks, siis loengu lõppedes oli kõigil vaba voli kallistada. Ja kõik kallistasidki.
Onju tavaliselt nii, et kõik tahavad ikka tevisest pakatavad, toredad ja punapõsksed olla? Ja et selles kindel olla, tuli ilusal neljapäevasel päeval rebastel läbida arstlik kontroll. Nägemine, kuulmine, hambad, keel, varbad, sõrmed ja kõik muud atribuudid peavad korras olema ja Mardile-Hannamayle hingehädad pajatatud olema, sest põduras kehas ei saa pesitseda terve vaim. Kõik oleks maru toredalt lõppenud, kui poleks kohale ilmunud üks ütlemata kuri proua, kes liigse lärmakuse eest meid noomis ja et asi sinnapaika ei jääks, üht seletuskirja nõudis. Margus ja Mart said ülesandega hiilgavalt hakkama ja peale seda pole kurjast memmest enam midagi kuulda olnud. Sama hästi nagu posid kirjutasid, läbisid kontrolli eranditult kõik rebased ja said sellise kausta moodi asja, mis perearsti käes olema peaks ja kuhu on kõik ravitud kaebused ja vaevused sisse kirjutatud.
Aga, aga, aga…. tulemata oli veel reede, kus rebaste oskusi ja teadmisi kontrolliti viimast korda. Tegelt on nii, et iga normaalne rebane peab nende elutähtsate ja vältimatute asjadega hakkama saama. Pole kusagile pressida, kui ei oska Karu tänava ühikast Marguse sviiti üles leida või vabaduse väljakul kummipaati parkida või Raekoja platsis pilli mängida. Võidust ja kiirusest palju olulisemad olid stiilipunktid ja nii saavutasid kõikide paradigmade võistkonnad selles arvestuses ülekaaluka esimese koha.
Et sügis hakkas vaikselt peale pressima, siis tuli külma ilma eest varju otsida Hard Rock Tanker nimelisest pubist, kuhu meeldivalt kohustuslikult kõik psühholoogiaosakonnas hingekirjas olevad kutsutud olid. Õlut voolas ojadena ja nalja oli nabani. Rebased tegid veel viimaseid pingutusi ? tutvustasid oma paradigmasid ja nende järgi kodus kootud kooke. Ja et teised niisama käed rüppes ei istuks, siis pidi iga kurus ja osakonna töötajad maha saama lühinäidendiga, mille teemaks oli rohelise rebase elukaar. Alates lasteaiast, lõpetades pensioniga. Ja kui kõik oli ilusti joonde aetud, siis lõpuks, pärast pikka ja väsitavat nädalat said kõik rebased nagu kord ja kohus salapärast jooki juua ja nimesid salapärasesse raamatusse kirjutada. Rohelisest rebasest oli saanud nats punakam roheline rebane. Edasi jätkus ohjeldamatu trall. Oli tantsu, oli üllatusesinemine, oli napsu, oli igast vingeid asju. Kes lõpetas õhtu varem, kes hiljem, kes oma võimeid ülehinnates väga vara, sellel polegi tegelikult erilist tähtsust. Tähtis on see, et kõigil oli galaktikatevaheliselt tore ja keegi ei pidanud kogu nädalas pettuma.
Aitäh kõigile, äge oli.
0 Comments