Kuidas muuta oma elu veidi õnnelikumaks ehk aktiivse tudengielu ühest võimalusest rahvusvahelises kontekstis – noorsoovahetus
Eks õnn on muidugi hästi subjektiivne mõiste – kellele mida õnneks tarvis, on erinev – aga kogemise tunne on ühtmoodi õhetav kõigi tarbeks ja eriline ka. Noorsoovahetuse vältel leidsin end mitmel korral õnne tundmas – lihtsat ja vahvat õnne suurepärastest inimestest ja huvitavatest liitvatest ühistegevustest ja see on kindlasti väärt jagamist.
2004. aastal tekkis EFPSA kongressil mõte teha koos Sloveenia ja Poola psühholoogiaüliõpilastega tudengivahetust ja olgugi, et ideest teostuseni aasta ligi aega läks, oli Eesti kamp esimene, kes pea ees vette hüppas ja külalisi võõrustada otsustas. 24.septembril algas üliõpilasvahetus, mis kestis kaheksa päeva. Ja meile kõigile, kes me Tallinna ja Tartu Ülikoolidest 11-pealiseks seltskonnaks koondusime (ja mõned väiksemad abistajad ka) ning ürituse ette võtsime, oli see päris esimene kogemus noorsoovahetuses osaleda ja seepärast oli meil kõigil kaunikesti hägune ettekujutus sellest, kuidas üks noorsoovahetus välja peaks nägema. Ent üks oli selge – kui tegemist on suure kamba psühholoogiatudengitega, võiks natuke näidata, mismoodi meil kahe linna ülikoolides asjad käivad, lisaks sellele et, neile ka lahendus.net’i tutvustada, ilusaid linnu näidata, teineteise kultuure tundma õppida ning üheskoos lõõgastuda.

Seepärast otsustasimegi luua väikese huvitava vastanduse – kaeda Tallinna töötubades muusika- ja kunstiteraapia lähenemisviise kui psühholoogiamaailma lähenemiste ühte pehmemat ja malbemat poolt, vastandudes Tartu neuroteaduste karmi ja bioloogilise suunaga, külastades Biomeedikumi ning kuulates Jaanus Harro loengut. Tugevad ja esinduslikud küljed mõlemast ülikoolist, justkui küsida – kumb on siis parem? Milline neist võiks leevendada paremini depressiooni – kas loominguline lähenemine või hoopis keemiline? Uute teadmiste väikeseks praktiseerimiseks otsustasime meie, enamusjaolt “võhikud” ja nelja erineva emakeelega inimesed korraldada vahetuse lõpus Tallinna Kopli Laste Varjupaigas ja Lilleküla Turvakodus muusika- ja kunstiteraapia sugemetega väikese sõbraliku töötoa. (Tablette me kellelegi ei söötnud.)

Progarmmi planeerida oli ühest küljest huvitav ja teisest küljest hirmus – mõelda, et meie rüppe tulevad nädalaks ajaks ligi 20 võhivõõrast noort, kelle eest me siis igapidi hoolitsema peame ja meelt lahutama ja sõbrunema – – kas see ikka õnnestub? Kuna ettevalmistused said väikse meeskonna vahel võrdselt ära jagatud, oli hirmus tunne ka ise millegi eest vastutada, nii mõnegi jaoks oli see esimene kord midagi päris ise organiseerida, olgu see siis, töötoaruumi kinnipanek, ekskursiooni planeerimine, esinejate leidmine, toit, majutus või muu. Aga kõik sujus lõppeks ladusalt, sest kui mitu korda kokku saada ja valmis mõeldud programm iga nurga alt üle vaadata, siis külaliste saabumise päeval on juba üpriski kindel tunne.

Kui külalised saabusid, oligi alguses natuke võõras tunne! Enamus olid tüdrukud ja Poola-poolt saime üldse natuke tünga, sest noormees, kes selle rahvuse poole pealt asju koordineeris oli meie suureks pettumuseks vist nö. magama jäänud, ei viitsinud eriti asja ajada ja väitis minimaalse ettehoiatusega, et neilt keegi ei tulegi  – õnneks läks korda teda siis veenda, et meil on ju üritused kõik planeeritud, rahad Euroopa Noortelt saadud – ainus, mida oleks vaja, on poolakatel kohale sõita ja neid koheldakse kui kuninga kasse, kui ta ainult püüab leida spontaanseid inimesi, kes nõustuksid lühikese etteteatamisega meile külla sõitma. Õnneks leidus neid vahvaid julgeid inimesi tervelt viis! Siit õppetund – oma kontakte tuleb ikka aeg-ajalt torkida ka, ei saa lihtsalt loota, et nad oodatud mahus kohale sõidavad, eriti kui nende koordinaator on üks suur ludri

Tutvumisõhtu edenedes hakkas juba hing soojenema ka – ühtäkki tundusid need esmalt natuke võõrana paistvad noored psühholoogiatudengid kõik eranditult toredad, hästi huvitavad ning isikupärased ja täiesti joovastava tunde lõi see, et külalised viskasid juba teiseks päevaks mõttelisi kukerpalle ja kiitsid, kui hästi meil on kõik organiseeritud ja kuidas neil endal juba mõte jookseb, mida meie külastuskäigu puhuks võiks vastu korraldada. Samapalju ja veel õnnelikum tunne oli aga enda grupi sees – sest nii mõnus oli tunda, et see, mida jupp aega planeeritud on ja mis kõik alguses nii ähmane tundus, nüüd nii ilusasti sujub ja et vastutada ei olegi nii jube ja et koos on vahva teha midagi sellist, millest seltskond uusi huvitavaid sõpru nii väga lõbu tunneb ja vaimustub. Tõik, et me – sloveenlased, poolakad, eestlased nädalajagu külg külje kõrval tihedalt programmist osa võtsime, mõtteid vahetasime ja ühiseid asju, kogemusi, impulsse läbi elasime, tegi meid kõiki lõpuks nii lähedaseks, et kui lõpuks lahkumine käes oli, siis külalised langesid korraldajatele kaela, tõotasid uue kohtumiseni päevi lugeda ja nii mõnigi nuttis ohjeldamatult. Ja kui see ei ole kogetud üksmeel ja jagatud õnn, mis selliseid pisaraid ja intensiivseid emotsioone lahkumisel esile kutsuvad, siis mis see tegelikult veel võiks olla?

Ja mis sai korraldajate hirmudest? Sellest sai korraldajate rõõm ja rahulolu. Ja pelglikkusest kohustuste ja ajakulu ees – rõõm kogemusest ja lausa ülevoolav heameel uutest südamesse läinud sõpradest – ja teadmine, et noorsoovahetused on tõesti lahedad ettevõtmised ning et on võimalik ilusti hakkama saada ja järmisel korral oskaks juba paremini ja julgemini – ning mis kõige tähtsam, kindlasti tahaks seda kogeda veel! Ja magustoiduks: nüüd ootab külastuskäik uute sõprade juurde peatselt ees.

Mis me siis üheskoos leidsime – et muidugi on nii tabletil kui muusikateraapial omad eelised ning vastandada neid ei saa- pigem neid depressioonile lähenemisel isegi “ühte patta panna” – sama eesmärki teenima, sest üheskoos on neil kindlasti efektiivsem mõju, kuigi leidus nii neid, kes olid tulised tabletivastased kui neid, kes kunstiteraapiat natuke “vuuduuks” pidasid. Samas oli neid siiski vähe ja üheskoos olime nõul – et olgugi, et häid lähenemisi on veel teisigi, on need kahtlemata lähenemisviisid, mis täiesti õigustatud ja millest tänu ühisele kogemusele nüüdseks palju rohkem teame! (Ka tartu-inimesed Tallinna suundadest ja vastupidi). Ja muidugi ei rääkinud me ainult tarka juttu, vaid lõime ikka tantsu ka ja käisime saunas ja tegime kõiksugust sporti!

Nädal, mis jääb pikaks ajaks nii sügavalt meelde, on kahtlemata midagi erilist ja midagi sellist, mis on igale tudengile tänapäeval täiesti haardeulatuses, kättesaadav – isegi lihtsalt saavutatav tänu sellele, et eksisteerib programm, mis säärasele mitteformaalsele õppismisvõimalusele suunitletud ning rahvusvahelisi sõpruskontakte tõhustav. See on nimelt programm Euroopa Noored, kellelt läbimõeldud programmi ja hästi vormistatud taotluse korral projektiks sajaprotsendilist rahastust on võimalik taotleda ning seeläbi kogu energiat sponsorite ustele koputamisele kulutama ei pea – saab hoopis keskenduda ühistegevuste planeerimisele ja sellele, et koosveedetud aeg saaks võimalikult vahva.

Kui soov lugeda, mida me üheskoos täpsemalt tegime, oota ülevaadet kevadel ilmuvast EPSÜ juhulehest “Ahhaa”!

EPSÜ tänab programmi Euroopa Noored, kelle toetuse abil käesolev projekt ellu on viidud.

EPSÜ tänab ka osalisi Merle Havikut, Jelena Ivanovat, Kelli Hiiot, Mikk Kasesalku, Indrek Heinlat, Maris Vainret, Siiri Pajulaidi, Kristiina Niilerit, Kristin Penti, Triin Ullat ja Ott Tõnnisaart ning väiksemaid aibilisi Tuuli Piirsalut, Markko Junolainenit, Monika Sutropi, Janno Siimarit, Anna Haasmaad, Leelo Jõulut, Piret Rebassood, Uku Vainikut, Triin Nõud, Nele Kuldkeppi, Andres Kaerat, Tanel Mällot, Denis Matrovi, Kadri Kõivu, Maarika Paaverit ja Johan Bachmanni.
Selle projekti sisu ei pruugi tingimata kajastada Euroopa Ühenduse või Euroopa Noored Eesti büroo seisukohti ega hõlma nendepoolset vastutust.

Categories: vanasait

0 Comments

Leave a Reply